Kuidas liigse ärevusega hakkama saada?

Ärevushäired mõjutavad 10 protsenti maailma elanikkonnast. Foto: Shutterstock

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa selgitab, millal tekib liigne ärevus ja kuidas seda maandada. 

Ärevustunne on ilmselt tuttav meile kõigile. See võib olla meeldiv, näiteks siis, kui ootame lennujaamas kaua eemal viibinud sõpra või mõnda toredat sündmust. Teisalt võib see olla sisemine pinge, rahutus, paanika või hirmule sarnane tunne, mis on seotud tegeliku või kujutletava ohu tajumisega. Evolutsiooniliselt on aga ärevusel olnud täita oluline roll – panna inimest end ohuolukorras kokku võtma, et valmistuda põgenemiseks. See on aidanud ellu jääda, koondades tähelepanu olukorrast väljapääsu otsimisele ning tõuganud tegutsema.

Kuidas tunda ära liigne ärevus?

Ärevust ei ole lihtne taluda, kui see on ülemäärase tugevuse või kestusega. Sellisel juhul muudab see meie elu hoopis keerulisemaks. Igal inimesel on ärevuse talumise piirid erinevad ning nende ületamine võib olla halvava mõjuga ja langetada elukvaliteeti.

Ärevus on ülemäärane siis, kui hakkab segama und, toitumist, suhtlemist ja vaimset heaolu. Ennast jälgides paneme tähele, et ärevuse taseme tõusust annab märku näiteks ebamugavustunne kõhus, pingetunne kätes-jalgades, peavalu, muremõtted, soov korduvalt detaile üle kontrollida või teatud olukordade vältimine.

Lapse ärevust on vahel keeruline ära tunda ja mõista, kuna lapsed üldiselt ei oska neid tundeid ise märgata ja nimetada. Laste ärevus võib ilmneda une- ja söömisraskuste, pea- ja kõhuvalude, halva enesetunde, nutususe ja klammerdumise, sagedase eakaaslastega suhtlemisest keeldumise (näiteks koolitõrge, eakaaslaste sünnipäevadele minekust või huvitegevusest keeldumine), liigse muretsemise, valvel oleku või muu sarnasena.

Ärevuse nähte on erinevaid, kuid igaüks saab õppida tundma enda ärevust. Nende märkide tundmine annab meile võimaluse end paremini rahustada ja erinevate olukordadega toime tulla. Levinumad ärevushäired on foobiad (hirm mingi kindla objekti või olukorra ees, mis on tegelikult ohutu), üldistunud ärevus (pidev ja pikaajaline ärevus, mis reeglina ei ole seotud konkreetsete asjaoludega ega avaldu hoogudena) ja paanikahäire (korduvate tugevate ärevushoogude esinemine).

Mida ärevusega peale hakata?

Paanikahäiret või muud ärevushäiret endal ise diagnoosida ei ole soovitav, selleks tuleb siiski pöörduma spetsialisti, perearsti, kliinilise psühholoogi või psühhiaatri poole. Soovitav ei ole ka tõdeda, et «jah, ma olengi nõrkade närvidega ärev inimene», sest see ei vasta tegelikkusele. Teatud kandam on meile küll juba enne sündi kaasa pakitud ja elu jooksul me seda isegi täiendame, kuid see ei tähenda, et peame oma raskustega leppima nii nagu nad parasjagu on. Inimene on hästi kohanev organism ja suudab ette tulevate kannatustega sellisel määral kohaneda, et hakkab neid enda osaks pidama. Samas ei tohiks ära unustada, et kohaneda tuleb vaid sellega, mida me muuta ei suuda.

Õpi ärevust tundma. Lapsevanemate jaoks on esmatähtis hakata ise ära tundma lapse ärevuse märke, mõeldes lapsele ja arutledes nende tundemärkide üle teiste pereliikmete, heade sõprade, klassijuhataja või vaimse tervise spetsialistiga. Erinevate ärevuse tundemärkide äratundmine annab võimaluse alustada ärevusega kimpus lapse rahustamist ning eneseabistrateegiate õpetamist.

Jää rahulikuks. See, kuidas last tema ärevuse korral toetada, oleneb tema vanusest, vajadustest ja olukorrast. Ärevuses lapse toetamisel on oluline, et lapsevanem jääks ise rahulikuks. Teatavasti tunded „nakkavad” ning seda eriti lähedastes suhetes. Kui laps või noor tajub oma mure või ärevust avaldades, et vanem hakkab liigselt muretsema, siis jääb tal saamata see, mida tal rahunemiseks ja edasi liikumiseks vaja on. Samuti võib laps tajuda, et toob muresid juurde ja on koormaks. Sellises olukorras ei pruugi ta enam vanematele oma raskustest rääkida ja nii jääbki ta nendega üksi.

Paku turvalisust, aga ära soodusta vältimist. Lapse murede korral mõtle tema arenguvajadustele ning katsu leida lahendusi, mis vastavad tema eale ja arengutasemele. Näiteks kui laps kardab minna sõbra sünnipäevale, siis katsuge koos leida võimalusi, kuidas ta end seal paremini saaks tunda, sest sünnipäevast loobumine ei ole lahendus.

Aita lapsel ära tunda ja nimetada tema tunne. Kui sulle jääb mulje, et lapse raskuse taga on hirm või ärevus, siis peegelda seda talle. Näiteks «Saan aru, et sul on halb olla ja sa ei taha kooli minna, sest kardad kontrolltööd. Sul on hirm, et see töö võib minna halvasti». Anna lapsele sobivaid selgitusi ärevuse tunde kohta ning paku hirmust tulenevale stsenaariumile lahendusi, näiteks «kontrolltööks oled õppinud ja siis läheb sul alati täitsa kenasti», «polegi oluline, et see kõige parem oleks – peaasi, et natukenegi pingutad».

Ärevust ei saa küll ilmselt meie elust päris ära kaotada, kuid sellega on võimalik õppida paremini toime tulema.

Allikas: Haigekassa blogi