/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2022/01/13/14306425t1ha2c0.jpg)
Stanfordi ülikooli teadlaste uuringu kohaselt tuvastavad Covid-19 vaktsiinide tekitatud antikehad viiruse tüved paremini kui looduslikust infektsioonist tekkinud antikehad.
Teadlased jõudsid selgusele, mis annab erinevate koroonatüvede ees parima kaitse (6)
Mainekas teaadusajakirjas Cell ilmunud uuringu peamine järeldus võib selgitada, miks: lümfisõlmede piirkonnad, mida nimetatakse idukeskusteks, kus immuunsüsteem valib ja toodab antikehi, on mitu nädalat pärast vaktsineerimist väga aktiivsed. Seevastu inimestel, kes on Covid-19 tõttu surnud, on seal rakkude ehitustöö olnud kesine.
«Vaktsineerimine tekitab hulga antikehi, mis on võimelised reageerima viiruse antigeenidele (viiruse ogavalk – toim) väljaspool esialgset kokkupuudet,» ütles Scott Boyd, patoloogiadotsent Stanfordi ülikooli teates. «Suurem antikehade variatsioon viitab sellele, et vaktsineerimine kaitseb tõenäoliselt viirusvariantide eest paremini kui eelmise infektsiooni tekitatud immuunsus.»
Teadlased võrdlesid BioNTech-Pfizeri vaktsiini kliinilises uuringus osalejate SARS-CoV-2 antikehade taset ja tüüpe pandeemia esimestel kuudel ravitud Covid-19 patsientide omadega. Neid patsiente raviti enne SARS-CoV-2 laialdast levikut Ameerika Ühendriikides ja nad olid tõenäoliselt nakatunud ühe varasema viiruse tüvega, mida tuntakse kui Wuhan-Hu-1.
«Kui me võrdlesime antikehade vastuseid, avastasime, et nakatunud inimestel tekib erineval tasemel antikehi, mis langesid pärast nakatumist pidevalt,» ütles järeldoktor Katharina Röltgen. «Seevastu reaktsioon vaktsineerimisele oli väga ühtlane – kõigil uuringus osalejatel oli hea immuunvastus, kõrge antikehade tase, kuigi ka need vähenesid aja jooksul.»
Kuigi enamik antikehi oli suunatud Wuhan-Hu-1 viiruse ogavalgule, võisid teised seonduda ka üheksa teise viirusevariandi ogavalkudega, sealhulgas delta variandiga, mis põhjustas hilissuvel ja sügisel haiglaravi ja surmajuhtumite tõusu. Seevastu Wuhan-Hu-1ga nakatunud vaktsineerimata patsientide antikehade variatsioon oli väiksem – nende hulgas polnud nii palju selliseid, mis võiksid seonduda erinevate tüvedega.
«Meie andmed näitavad, et nakatumine konkreetse viiruse tüvega annab antikehavastuse, mis on keskendunud selle variandi antigeenidele, ja sellel ei ole nii palju seost erinevate variantidega kui vaktsiini poolt indutseeritud antikehavastus,» ütles Boyd. «Need tulemused toetavad ja laiendavad varasemates uuringutes viirusmutatsioonide kohta teatatud leide.»