ME SAAME HAKKAMA ⟩ Meie isiklik Venemaa küsimus?

Kiusamisega tuleb midagi ette võtta - ainuüksi mõtlemine mineviku keerulistele probleemidele, mille oled ära lahendanud, tekitab parema enesetunde. Foto: Shutterstock

Venemaa rünnak Ukrainale võib pöörata inimkonna ajaloo kulgu ja hävitada ühe viimaste aastakümnete suurima saavutuse rahvusvahelistes suhetes ja mõtteviisis, kirjutas ajaloolane ja filosoof Yuval Noah Harari 11. veebruaril ajakirjas The Economist ilmunud kirjutises.

Ta peab sellega silmas, et kui Teise maailmasõja lõpust alates on nähtud n-ö sõdade allakäiku, siis nüüd võib toimuda muutus. Sõdade allakäigu kohta toob ta mitmesuguseid näiteid. Et riigipiire pole relva jõul naljalt muudetud, et suhtelised kulutused relvastusele võrreldes teiste valdkondadega (haridus, tervishoid jms) on vähenenud, et rahu ei peeta enam pelgalt ajutiseks sõdadevaheliseks nähtuseks ja et surmade põhjuseks on relvakonfliktidest sagedamini elustiilihaigused, autoõnnetused ja suitsiidid.

Brasiilia ei valluta Uruguayd ja Hispaania jätab Marokole kallale tormamata mitte sellepärast, et relvastust napib, vaid selle taga on muutus mõtlemises. Suhkur tapab praegu rohkem kui relvad, võtab Harari asja kokku. Ent kui peaks juhtuma pretsedent, kus suurem riik saabki väiksemale (Ukraina on kõike muud kui väikeriik) volilt kallale minna, siis võib Harari meelest toimuda mõtlemise muutumises tagasipööre – keegi ei taha enam olla see väiksem, kulud julgeolekule kasvavad muude valdkondade arvelt ja koostöö riikide vahel globaalsete probleemidega (alates kliimamuutusest) tegelemisel muutub kehvemaks.