Kui emotsionaalse traumaga ei tegele, siis suureneb ärevus, tekib posttraumaatiline stressihäire ja depressioon

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kuigi sissemurdmisi ja tulekahjusid kardetakse peamiselt mõne materiaalselt hinnalise eseme varguse või hävimise pärast, siis tihtipeale on juhtumiga kaasnev emotsionaalne kahju kordades suurem.

«Tuleõnnetus võib olla vägagi traagiliste tagajärgedega, eriti kui põleb inimese kodu, sest enamasti on see koht, kus inimene tunneb end turvaliselt,» sõnas Ohvriabi talituse Lõuna piirkonna juht Heleri Olo.

Kui ka endal ja lähedastel õnnestub tule eest pääseda, siis paratamatult toob kodu põleng kaasa kaotuse, mida võib võrrelda leinaga. Selleks, et kodu ära ei põleks, tasuks paigaldada koju nutikas suitsuandur, mis tulekahju korral lisaks hääleka häire andmisele teavituse ka reageerijatele saadab.

«Asjad saab asendada, aga kodust turvatunnet ei pruugi tagasi saada,» sõnas G4S-i standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala.

Vargused ja sissetungid on oma olemuselt küll teist laadi sündmused, kuid seotud samuti inimese turvatunde kadumisega, mis on inimese üks olulisemaid vajadusi füsioloogiliste vajaduste järel. Varguste ennetamiseks tasub alati kodust lahkudes uks lukku ja aknad kinni panna. Lisaks tagab turvalisuse ka valvesüsteem, mille paigaldamine iseenesest juba vargad eemale peletab.

«Tihti hakkavad inimesed valvesüsteemile mõtlema pärast seda, kui nende kodus on vargus toime pandud. Paraku oma emotsionaalne trauma selleks ajaks juba tekitatud,» ütles Pärjala.

«Kui vargus on juba toimunud, siis seda enam kahjuks olematuks teha ei saa,» lisas Olo.

Küll aga on psühhosotsiaalse nõustamise toel võimalik ennetada hilisemate vaimse tervise häirete teket või nende raskusastet. Iga taoline läbielatud sündmus ei too endaga alati vajadust psühholoogilise abi järele, mõnikord piisab ka ennetavast vestlusest ja veendumusest, et inimesega on kõik korras.

Enamus inimesi abi ei küsi

Turu-uuringute AS viis eelmisel aastal läbi üleriigilise uuringu, millest selgus, et viimase 10 aasta jooksul on seitsme protsendi eestlaste kodudesse või suvekodudesse sisse murtud – see tähendab, et varguse ohvriks on langenud 76 930 kodu või suvekodu. Paraku vastas vaid neli protsenti inimestest, et sissemurdmisega kaasneva emotsionaalse kahjuga toimetulemiseks peaks otsima professionaalset abi. See näitab, kui väike hulk inimesi tegelikult professionaalide poole pöördub. Ülejäänud ei oska tekkinud vaimse tervise kahjule üldse tähelepanu pöörata.

Olo sõnul võib olla selleks mitu põhjust: kas ei teata ohvriabist ja sellest, millistel puhkudel pöörduda ning millist abi saab või ei tunta ennast ohvrina. Ohvriabisse võivad pöörduda kõik, kes on kogenud väärkohtlemist, hooletusse jätmist, sattunud õnnetusse või kogenud mõnda teist sündmust, mis hakkab elu häirima. Ilmselt ei osata seostada psühholoogilise trauma teket erinevate kuritegude, eriti varavastaste kuritegudega. Kui probleemiga ei tegeleta, võib inimesel suureneda ärevus, mõnel juhul tekkida paanikahäire ja eriti raskel juhul posttraumaatiline stressihäire.

«Kannatanu võib langeda depressiooni, tal võivad tekkida raskused tööl, isiklikus elus, samuti võib välja kujuneda mõni sõltuvus,» rääkis Olo.

Kuhu pöörduda?

Ohvriabisse pöördumine on tasuta ja kui on alustatud süüteomenetlus, siis on võimalik psühholoogilise abi kulude hüvitise kaudu saada ka täiendavat psühholoogilist abi.

Ohvriabitöötajad kuulavad ära ja aitavad parima abini jõudmisel. Helistades ohvriabi kriisitelefonile 116006, saab helistaja vajadusel emotsionaalset tuge, ärakuulamist ja psühholoogilist esmaabi. Kriisitelefonispetsialistid tagavad saadud info edastamise vastavatele abiandvatele spetsialistidele (ohvriabitöötaja, 112, politsei) ning vajadusel jagavad infot erinevate vaimse tervise nõustamiste võimaluste kohta.

Helistades numbrile 6604500, saab registreeruda psühhosotsiaalseks nõustamiseks vaimse tervise ja üldisemate igapäevaeluliste murede korral (vajadusel toimub videonõustamisele suunamine). Telefon töötab kell 10.00-24.00.