Kuidas äreval ajal vaimset vastupanuvõimet tugevdada?

Tugev ärevus segab normaalset elutegevust. Foto: Shutterstock

Oleme Ukraina sõja puhkemise tõttu sattunud ärevuse ja hirmu kütkesse. Peaasi.ee meeskond pani kokku mõned mõtted, mille abil oma vaimset vastupanuvõimet tugevdada.

Ohuolukorras lülitub meie aju võitle-või-põgene reziimile. See võimaldab teha kiireid otsuseid, mis on seotud näiteks taandumise või ründamisega, kuid ei võimalda analüütilist mõtlemist ega planeerimistegevust. See on tänuväärne ja kõikidele loomadele ühine reaktsioon, mis on võimaldanud meil ka liigina püsima jääda. Eripärane inimeseks olemise puhul on see, et sama protsess käivitub ka olukorras, kus proovime ohtu ette kujutada või see on ettenähtav tulevikuperspektiivis. Aju ei pruugi vahet teha, kas oht on siin ja praegu või tegeleme tuleviku ennustamisega.

Kas ärevusest võib meile abi olla?

Kui kehtib teine variant, olukord, kus hetkel ei ole vaja jooksu pista või rünnakut tõrjuda, oleks mõistlik pisut end rahustada, et oleks võimalik selgemalt mõelda ning plaane teha. Tavaliselt on vaja end kehaliselt rahustada, vahepeal mõtted mujale saada, lähedaste tuge kasutada. Seejärel oleks hästi kasulik endalt küsida - mida ma teha saan? Mida saan teha kohe, mida homme, mida lähinädalatel? Kellega koos seda teha saan? Millist ressurssi mul selleks vaja on? Kuidas ma aru saan, et see eesmärk nüüd täidetud on?

Näiteks kui otsustan, et saan teha seda, et kogun lisainfot ohu realiseerumise kohta, siis millal olen piisavalt erinevates uudisteportaalides surfanud? Ehk piisab poolest tunnist päevas? Ärevus ja hirm on meile kasulikud tunded, mis aitavad ellu jääda. Nad annavad meile energiat tegutsemiseks ning seda võiks tarvitada kasulikuks muretsemiseks ehk realistlike plaanide tegemiseks ning ka nende elluviimiseks. Kui suudame enda vaimset tasakaalu hoida, saame paremini abiks olla ka teistele.

Mida me teha saame?

Praegusel ajal oleks paslik meenutada, kuidas saime hakkama pea kaks aastat tagasi, mil meieni jõudis koroonaviiruse kriis. Kuigi oht oli teistsugune, võime tunda sarnast abitust, kontrolli kaotuse tunnet ning hirmu tuleviku ees. Muidugi tuleb olla valmis ka halbadeks stsenaariumideks, kuid nendega ei saa pidevalt oma peas tegelema jääda, see võib nõrgestada meie vaimset vastupanuvõimet, mida on vaja raskete aegadega toimetulekuks.

Hea on ennast hoida rakkes igapäevarutiinide-ja tegevustega. Teadlikult kasutada tehnikaid, mis meid rahustavad (näiteks minna loodusesse, jalutama, kuulata muusikat, teha lõõgastusharjutusi või sporti). Vaadata üle oma vaimse tervise vitamiinide tasakaal ning seda tugevdada. Eelkõige on oluline olla ühenduses lähedastega ning rasket tunnet teistega jagada.

Aktiivne tegutsemine stressivas olukorras annab tunde, et saad hakkama ning aitab nii suunata närvilist energiat, kui ka muuta energilisemaks neid, kes on liiga teotahtetuks muutumas. Ehk siis tuleks teha seda, mida saab, kasvõi korrastada oma lähikeskkonda, uurida, mida saame teha oma Ukraina sõprade heaks, näiteks läbi annetuste. Piirata võiks uudiste tarbimist ja kasvõi leppida kellegagi kokku, kes ütleb, kui toimub midagi, mida kindlasti on oluline kohe teada saada.

Kuidas rääkida lastega ärevast olukorrast?

Eriti oluline on pakkuda lastele emotsionaalset turvatunnet, mida saame hoida koos olles, midagi toredat ühiselt ette võttes ning säilitades tavapärase elu rutiine. Hea on ka lastega koos arutada seda, mida saame teha, et enda või teiste olukorda paremaks muuta. Lastel on sageli vahvaid ideid ning rohkelt loovust.

Kindlasti tuleb lastega arutada maailmas toimuvat. Hea on nende käest uurida, mida nad on kuulnud ning vastata küsimustele. Hea oleks rääkida konkreetsetest faktidest eakohasel viisil ning mitte jagada lastele oma tulevikuennustusi või kõige hirmsamaid fantaasiad. Lastele on oluline teada, et koos saame hakkama, kuigi praegu on keeruline aeg.

Näiteks saab väiksematele lastele rääkida sellest, et me ei pea nii väga kartma, kuna Eestil on sõbrad NATOs, kes meie eest välja astuvad ning meid hätta ei jäta. Nii nagu ka meie oma sõprade eest seisame ja neid kiusajate eest kaitseme.

Sõbra analoogiat võib vast kasutada ka nii, et kujutada ette, et meil on hea sõber, keda ründab tõsine haigus. See ei tähenda veel seda, et ise haiged oleme või haigeks jääme. Võime olla küll mures ja proovida sõbrale toeks olla. Meie ja meie sõprade riigijuhid ja diplomaadid teevad iga hetk tööd selle nimel, et meie «haigeks» ei jääks.

Suuremate lastega, kes ka ise aktiivselt infot otsivad või uudiseid jälgivad, peaks samuti toimuva üle arutama ning jälgima, et nad ei puutuks kokku ülemäärase infovooga.

Sedavõrd ebatavaliselt äreval ajal on normaalne, kui tunneme end murelikult, raskem on keskenduda või ka und saada. Normaalne on ka vajadusel tuge küsida, kas oma lähedastelt või spetsialistidelt.