ME SAAME HAKKAMA ⟩ Tähtis on õppida õigesti kaotama

Võit on magus, kaotus teeb tuska, millega tuleb õppida hakkama saada. Foto: Shutterstock

Ma tundsin end nagu Soome olümpiavõitja hokimeeskond! Tõepoolest, ma ei samasta end hokimängijatega just tihti, aga nüüd oli see asjakohane. Ma olin nimelt lausa kaks korda järjest võitnud males oma teismelist poega. See oli liiga imelik, sest ta päriselt pingutas ja enamasti käib meil male nii, et mina hakkan tõsimeeli vastu, aga ei võida. Auväärne teine koht, tasuks käepigistus ja fraas «Oli põnev mäng!» ehk siis meeldiv kogemus, et lapsele on teataval määral viisakust külge jäänud.

Tunnistan ausalt, ma ei talitsenud oma rõõmu mitte kõige vähemalgi määral ega saanud ka vastu kiusatusele teismeliselt tönkamisi küsida, kas talle siis ei meeldi, kui ema rõõmus on. Vastus oli aimatav: meeldib, aga mitte sellisel põhjusel. Nii öeldud, mindi tavalisest natuke kiiremini oma tuppa.

Võib ju vaielda, kui adekvaatne on täiemõistusliku lapsevanema metsik rõõmutsemine, kui ta oli järeltulijale lauamängus pähe teinud. Kui julgeme olla kellegi juuresolekul rõõmsad, sest meil on läinud hästi ja teisel mitte nii väga, siis on kaks varianti: me kas oleme kindlad, et teine saab meie rõõmuga ja oma kaotusega emotsionaalselt hakkama, või meid ei huvita, mida teine tunneb, enda emotsioon on tähtsam. Minu poeg sai hakkama, on aga järgnenud päevadel avaldanud soovi veel rohkem malet mängida.