/nginx/o/2022/02/26/14393236t1h0321.jpg)
Maailm ei ole enam endine. Venemaa sõjaline agressioon rahumeelse riigi ja selle rahva vastu kujutab endast pöördepunkti Euroopa ajaloos. Olukord on tõsine ja meeleolu rusuv. Maailma esikiusaja sõrmenipsust on segi paisatud miljonite inimeste elud ja kõikuma löödud mitte ainult ukrainlaste, vaid kogu regiooni inimeste turvatunne. Humanitaarkatastroofi ja pagulaskriisi lävel on igaühe moraalne kohustus endalt küsida, mida saan mina teha ukrainlaste kannatuste leevendamiseks?
Artikli kirjutamise hetkel ei ole Eestilt varjupaika küsinud veel ükski Ukraina pagulane. ETV «UV faktor» 25.02 erisaates prognoosis Politsei- ja Piirivalveameti direktor Elmar Vaher, et lähiajal võib Eestisse jõuda šokeeriv hulk, lausa 50-60 000 Ukraina sõjapõgenikku, mis on võrdväärne Pärnu-suuruse linna elanikkonnaga. Meenutame, et 2014-2015 Vene-Ukraina relvakonflikti tagajärjel palus Eestilt rahvusvahelist kaitset kõigest 151 Ukraina kodanikku, kellest 59-le inimesele võimaldati varjupaik. Tol perioodil Eestisse saabunud ukrainlaste numbreid tuleb mõistagi võtta reservatsiooniga, varjupaigamenetluse kõrval saabuti siia ka töörände alusel.
Ebakindlust või suisa hirmu suure hulga põgenike lõimimise ees Eesti ühiskonda vähendab teadmine, et võrreldes teistest kolmandatest riikidest pärit varjupaigataotlejatega, ootab ukrainlasi Eestis märkimisväärne turvavõrgustik. Siin on ees ootamas kaasmaalastest kogukond, paljudel juhtudel ka sugulased ja sõbrad. Samuti kergendab ukrainlaste Eesti ühiskonda integreerumist sarnane kultuuri- ja komberuum ning ühine vene ja inglise keele kõnelemisoskus.
Arvestades, et Ukraina on välja kuulutanud üldmobilisatsiooni ega lase enam täiseas meestel kodumaalt lahkuda, jõuavad Eestisse valdavalt kõige haavatavamad grupid – naised ja alaealised. See tõik seab meie ühiskonnale täiendava väljakutse – esmatähtis on tagada tuhandete kui mitte isegi kümnete tuhandete pagulaslaste ja -noorte haridustee võimalikult kiire ja valutu jätkumine.
Eesti seaduste järgi asub varjupaigataotlejast või ka kaitse saanud perest pärit laps õppima elukohajärgsesse kooli või lasteaeda. Seejuures on põhikool kohustatud võtma vastu kõik selleks soovi avaldanud koolikohustuslikud lapsed, kelle jaoks on tegu elukohajärgse kooliga. Arvestades prognoositavat alaealiste põgenike hulka, peavad hariduskorraldajad, omavalitsused ja kõik koolipered tegema otsustavaid ettevalmistusi pagulaslaste ja nende perede vastuvõtmiseks ning toetamiseks.
Peame arvesse võtma, et sõda kogenud ja oma kodumaa sunniviisiliselt maha jätnud laps, aga ka tema pere, on värske traumakogemusega ning see vajab õppeasutustelt ja siinsetelt kogukondadelt erilist tähelepanu ja hoolt. Võime vaid üritada ette kujutada, milliseid sõjakoledusi on siia jõudnud inimesed pidanud nägema, millist peataolekut ja hirmu kogema. Seejuures ei lõppe raskused turvalisse riiki jõudmisega. Pagulaspered alustavad oma elude ülesehitust sisuliselt nullist: asjaajamise rägastikus ja puuduliku keeleoskuse tingimustes on tarvis leida elukoht ja töö, õppida selgeks uus keel ja kohalikud kombed ning ehitada uus sotsiaalne võrgustik. Alaealiste jaoks, kelle elukogemus on piiratud ja muutustega toimetuleku oskused kesised, võib uue reaalsusega kohanemine ja traumaga toimetulek kulgeda iseäranis vaevaliselt.
Vähemalt sama oluline kui noorte pagulaste haridustee katkemise ja õpilünkade tekke vältimine, on traumeeritud lapse turvatunde ja emotsionaalse heaolu tagamine ja taastamine. Siinkohal on vastutusrikas ülesanne õpetajatel, kes on paljudel juhtudel pagulaslastele esmaseks turvaisikuks uuel kodumaal.
Kuid mitte ainult õpetajaskonna suhtumine ja emotsionaalne tugi ei määra seda, kuidas pagulaslapsed ja -noored uue kooliga ja laiemalt pöördelise elumuutusega kohanevad. Võtmeroll on eakaaslastel, kelle heatahtlikkus ja salliv suhtumine on esmatähtis igale lapsele, olgu ta pagulane või mitte. Tekib aga küsimus, kuivõrd on Eesti kooliõpilased valmis endast erineva aktsepteerimiseks ja uute klassikaaslaste kollektiivi sõbralikult vastu võtmiseks.
Põikame korra 2015. aasta sügisesse, mil nii nagu kogu maailmas, oli ka Eestis lahvatanud rändekriis. Tol aastal küsis Eestilt varjupaika kõigest 231 inimest ja rahvusvahelise kaitse sai neist vaid 78. Neist 59 olid ukrainlased. Maailma mastaabis rekordmadalale varjupaigastatistikale vaatamata pidasid Eesti inimesed pagulaste vastuvõtmist konkurentsitult number üks probleemiks. Sama aasta 1. septembril läks Tartus kooli Eestilt hiljuti varjupaiga saanud 16-aastane tüdruk Ukrainast. Kõigest mõned nädalad hiljem jõudsid minuni kuuldused, et ta on langenud ränga koolikiusamise ohvriks. Tüdrukuga tema internaadis kohtudes istus ta värisedes ja nutt kurgus oma voodi äärel. Tema ümbert hoidis kinni ainus kohalik sõbranna, kesist eesti keelt rääkiv Narvast pärit venelanna. Mul puudus mõlemaga ühine keel, kuid tõlkeprogrammi ja kehakeele abil suutsime end vastastikku selgeks teha. Õhtu lõpetuseks palus tüdruk mind härdalt, et leiaksin talle ööseks pelgupaiga, kuna ta ei julgenud oma kiusajatega enam hetkegi kauem ühikatuba jagada. Võtsin ta enda juurde koju ning meie vahel arenes sõprus.
Tänaseks on tüdruk õppinud selgeks eesti keele ning plaanib end teostada meditsiiniõena. Tüdruku juhtumist ajendatuna lükkasin Eesti Pagulasabis käima haridusprojektide suuna, mis parandas paljude Eesti koolide ja lasteaedade valmisolekut võtta vastu rände- ja pagulastaustaga lapsi ja nende peresid ning käsitleda õpilastega mitmekultuurilisuse teemasid.
Ukraina pagulastüdruku kiusujuhtum ei ole kahjuks üllatav. Uuringud näitavad, et kiusamine on Eesti koolides tõsine probleem. Keskmiselt on iga viies õpilane kiusamise ohver – see viib Eesti kiusuohvrite osakaalult Euroopa tippu. Kiusamine on teisele inimesele tahtlikult haiget tegemine olukorras, kus valitseb osapoolte ebavõrdsus. Kiusaja valib sihtmärgiks teadlikult endast nõrgema, kas füüsiliselt, sotsiaalse staatuse või mistahes aspekti poolest, ning see üleolek ei lase ohvril end tõhusalt kaitsta. Eriliselt haavatavas seisus pagulaslapsed on kiusajatele kerge saak. Kiusamise kohta on kõige olulisem teada, et see ei ole kunagi vaid kiusaja ja ohvri omavaheline suhe, vaid kiusamist tuleb käsitleda grupiprotsessina. Kiusamist saab ja tuleb ennetada ning lahendus on kõrvalseisjate käitumises. Otsustavaks saab kiusamise tekkimisel ja selle peatamisel see, kas klassis aktsepteeritakse kiusamist ning viis, kuidas reageerivad kõrvalseisjad – nii klassikaaslased kui ka kiusamisest teadlikud täiskasvanud.
Olukorras, kus meie koolidesse, lasteaedadesse ja huviringidesse on peatselt liitumas tuhandeid kui mitte kümned tuhandeid Ukraina pagulaslapsi, peame andma endast kõik, et sillutada neile võimalikult turvaline ja kiusuvaba koolitee. See kõik ei tule iseenesest, vaid vajab täiskasvanute teadlikku ja järjepidevat tööd meie laste ja noorte hoiakute ja tundetaiplike käitumismustrite kujundamisel. Koolidele on siin abiks teadus- ja tõenduspõhine kiusamise vähendamise programm KiVa.
Täiskasvanutena on meie moraalne kohustus valmistada oma lapsi ette olukorraks, kus nende rühma või klassi lisandub pagulasest laps. On oluline, et lapsed teadvustaks, et kuigi me võime olla erinevad, on igaüks meist väärtuslik ning kellelegi tahtlikult haiget teha ei ole aktsepteeritav. Kiusamist märgates ei tohiks sellega kaasa minna, naerda ega muul viisil kiusajast last ergutada. Uuringud näitavad, et kiusamise ohvrid, kellel on vähemalt üks toetaja, tulevad olukorraga tunduvalt paremini toime kui need, kellel seda ei ole – üks naeratus või hea sõna võib aidata rohkem kui oskaks arvata. Oluline on julgustada lapsi kiusamisjuhtmeid märkama ja neid jagama täiskasvanuga, olgu selleks siis lapsevanem, õpetaja või treener. Seega saab meist igaüks anda oma panuse, et Ukraina pagulaslaste ja -noorte uue elu algus Eestis kulgeks võimalikult valutult.
/nginx/o/2022/02/26/14393236t1h0321.jpg)