«Nii paljudes Eesti peredes on Stalini-aegseid ja Siberisse saatmise mälestusi, ja ka mina saan öelda, et olen ema rinnapiimaga saanud teadmise, mis tegelikult maailmas toimub. Mis sest et sündisin 1955, kümme aastat pärast sõda. Väga palju on just sellest olnud tingitud – sellest kahtlusest, et äkki Eestis kunagi läheb kaitsemeditsiini vaja,» selgitab Afganistanis haavatuid aidanud Eesti veresoontekirurg Tiit Meren valikute tagamaid.

Pearl Harbori filmis näidati, kuidas meditsiiniõed kirjutasid huulepulkadega saabuvatele vigastatutele otsa ette – vasakule või paremale. Vasakule läksid need, keda ei olnud enam võimalik aidata, ja paremale need, kelle jaoks oli veel võimalik midagi teha. «See on juba kaose kontrollimine – selliseid asju õpetatakse kaitsemeditsiinis, mille peale tsiviilmeedikud on pahased,» nendib dr Meren.

«Täna on selge, me peame sellisteks asjadeks valmistuma. Mida külmakõhulisemalt seda teeme, seda rohkem elusid meedikutena suudame päästa,» tõdeb ta.

Kommentaarid
Copy