Oluline viga, mida muremõtete puhul tehakse

Tuues tähelepanu mõtete juurest meeleaistingutele, saavad mõtted vaibuda ja rahuneda. Foto: Shutterstock

Lapsepõlvest mäletate veel ehk Hando Runneli raamatut «Mõtelda on mõnus». Tõsi, mõtelda ongi mõnus ja vajalik, küll aga võib juhtuda, et satume oma mõtetega puntrasse või kannab see mõtetevoog meid hoopiski sohu.

Mida ärevam on olukord, seda enam tekib oht, et hakkame liigselt muretsema ning tekitame sellega iseendale asjatult ärevust ja stressi. Öeldakse, et muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine — see ei vii kuskile.

Võideldes muremõtetega

Olles ärevil ja mures, võib tekkida kiusatus hakata nende mõtetega võitlema, mis omakorda võib viia muretsemise ja selle vastu võitlemise nõiaringi. Teame ju küll, et muretsemine ei aita meid konstruktiivselt edasi, küll aga viib suurema ärevuse ja stressi poole. On igati loomulik, et me muremõtteid mõelda ei taha ning püüame neist lahti saada. Sama loomulik on ka see, et muremõtted ikkagi tekivad. Eriti praeguses ärevas olukorras. Ometi teeme vea, kui asume nende vastu võitlema.

Kuidas me võitleme?

Võidelda saame mitmel eri viisil. Võime püüda mitte mõelda või sundida mõistust vaikima. Võime proovida oma muremõtetega vaielda, asuda argumenteerima, et muretsemiseks pole põhjust ja olukord pole nii hull. See võib panna meid infot juurde otsima, analüüsima ja leidma ka uusi murekohti. Sageli oleme lisaks enda peale pahased, et ikkagi tükivad pähe murelikud mõtted, kujutlused ja küsimused.

Võitlus muremõtetega toob kaasa sisemise surve, mille tulemuseks on vastusurve. Mida suurem on vastasseis ja püüd muremõtteid mitte mõelda, seda aktiivsemalt neid tekib. Proovides mõelda millestki muust, võime end peagi taas leida heietamast muremõtteid.

Kuidas mitte võidelda?

Muremõtetega võitlemisele pakub hea alternatiivi teadveloleku (mindfulness-ingl) meetod, mis on nii teadusmaailmas kui praktikas näidanud häid tulemusi näiteks stressi, ärevuse ja depressiooni vähendamisel. Muremõtetega võitlemise asemel saab teha justkui käiguvahetuse: mõtlemisest kogemisse.

Selle asemel, et olla oma mõttevoo mõju all, tasub tähelepanu tuua hetkeolukorra kogemisele läbi oma meelte. Tuues tähelepanu mõtete juurest meeleaistingutele, saavad mõtted vaibuda ja rahuneda.

Kuidas tuua tähelepanu kogemisele?

Meeleaistingutele keskenduda on imelihtne, saad seda teha kohe praegu. Näiteks võid kuulata helisid, püüdes tähelepanelikult märgata kõiki ümbritsevaid hääli, nii lähemaid kui kaugemaid, tugevamaid kui õrnemaid, samuti võid märgata vaikseid pause helide vahel. Kui pähe tekivad kommentaarid või muud mõtted, too tähelepanu aina helide kuulamise juurde tagasi.

Kogemisele saad keskenduda ka tuues tähelepanu keha liikumisele ja aistingutele, näiteks neile, mis tekivad hingamisega ninasõõrmetes, rinnakus ja kõhus. Samuti võid tähelepanelikult vaadelda värvitoone või loodust, uurida maitseid ja lõhnu. Võimalusi oma meelte kogemust tähele panna on igas hetkes.

Oskust keskenduda meeltele, et olla rohkem kohal ja mõtetest puhata, saab arendada harjutades. Kõige lihtsam on alustada juhendatud harjutuste abil: saad mõne minuti jooksul toetuda juhisele ja suunata selle järgi oma tähelepanu, et kogeda rohkem meelerahu ja tasakaalu. Eesti keeles on sellised audiojuhendid tasuta kasutatavad näiteks Kodanikuühiskonna sihtkapitali toetusel loodud äpis «Vaikuseminutid». Leia endale oma lemmik ning jäta kommentaar, milline harjutus on sulle kõige meelepärasem.

Soovitus tuua tähelepanu vahepeal mõtete juurest kogemisele ei tähenda sugugi, et mõtlemist peaks üleüldse vältima. Unistamine, planeerimine, lahenduste leidmine - need mõnusad mõtted on vajalikud ja sageli meelepärased. Probleem tekib murelike ja ärevate mõtetega, mis meid ei toeta. Teadvelolekul põhinev lähenemine rõhutab, et saame meeleaistingutele toetudes keskenduda praegusele hetkele, et teha siin ja praegu parimaid valikuid.