ME SAAME HAKKAMA ⟩ Just praegu tuleb otsida positiivset

Pildil lumikellukesed. Foto: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Kas Kiiev veel püsib? Kas Zelenski on elus? Nende küsimustega on alanud kõik mu hommikud alates Eesti Vabariigi aastapäevast. Sotsiaalmeediast on näha, et ma pole ainus. Tahaks olla ainus. Lihtsam on mõelda, et oled ise ära keeranud ja et kui teha natuke hingamisharjutusi, siis saad teistega samale, rahulikule rajale. Praegu näivad need kaks küsimust aga olevat märk, et vähemalt sel hommikul on veel lootust: inimväärne mõttevabadust ja demokraatiat austav elukorraldus pole ehk kadunud.

Ukrainas toimuv puudutabki kõiki. Asi pole ainult selles, et meedias muud teemat leida on keeruline või et viisakas on sotsiaalmeedia profiilipildile sinikollane värvikombinatsioon lisada. Ka need, kelle meelest sõda on kaugel, saavad selle mõju kogeda. Vene viina on poest raske leida, vene rahvusest tuttavad on kuidagi teistmoodi olekuga, bensiini hind tõuseb ja üha rohkem innustatakse mõtlema kriisivarudele.

Ja lisaks on mälestused. Korraga on aktiveerunud – sotsiaalmeedias avalikult, eravestluses isiklikumalt – mälestused, millega keskealised ja vanemad on rohkem või vähem rahu teinud. Ameerikas sündinud sugulane meenutab oma vanaema, kes teise ilmasõja jalust alguses Saksamaale ja sealt Ameerika Ühendriikidesse pages, ning vanaisa – keda ta kunagi näinud pole –, kes segastel asjaoludel sõjapoolte vahele jäädes Siberisse sattus. Pole ka mina oma vanaisa näinud, temagi suri Siberis. Suri siis, kui pere oli juba teada saanud, et ta võib koju tulla, ja ootas.

Mälestused võivad anda jõudu

Olen tihti mõelnud vanaemale, kes minust palju nooremana pidi nelja lapsega üksipäini hakkama saama. Lihtsalt pidi, valikut ei olnud. Meenuvad talulastest vanemate meenutused, kuidas lahingute lähenedes end hoida ja varjuda üritati. Kuidas oli elada teadmisega, et üks sugulane või tuttav sõdib ühel poolel ja teine teisel.

Neid mälestusi muudkui tuleb, ka enda omi. Meenub ka see tunne, mismoodi oli Tartu tüdrukuna liiga tihti kuulda Raadilt sõjalennukite ülelendamist. Ei, see polnud heli, mis soodustas rahulikku und, see oli sõja hääl. Gaasimaskide kiiruse peale pähepanemise õppimine koolis ja vatimarlimaskide meisterdamine oli naljakas, lennukite hääl mitte. Ma päriselt kartsin tuumasõda ja üritasin uskuda vanemate juttu, et külma sõja tasakaalu hoitakse, keegi tegelikult ei taha ju sõda. Nüüd üritan ka seda uskuda, aga raskevõitu on.

Meenuvad tuttavad, kellega käib kogu elu kaasas Nõukogude Liidu Afganistani sõjast pärit taak, ja kellest mõni painajate tõttu ka elu jättis. 19. august 1991 – kas ema saab Donetskist keemikute konverentsilt koju? Sai ja nägi tee peal Vene tanke. Abikaasale aga meenus veoauto, mille tema isa toona teletorni juurde jättiski.

Kuidas maailma pisutki paremaks muuta

• Tuleta meelde olukordi, kus pole olnud võimalik probleemi vältida, aga oled emotsioone kontrollides saanud asjad tehtud. Peol ajad punast veini otse lumivalgele maniskile ja põgeneda ei saa. Reis, mis positiivse koroonatesti tõttu ära jäi. Autoga seismajäämist vajav jama teel, kui on väga kiire. Pereliikme õnnetus, kus sa oled pidanud jõu kokku võtma, et tema jaoks olemas olla – või oled pidanud jõu kokku võtma, et tema surmaga seotud vajalikud asjad ära teha.
• Märka ja otsi toredat. Lumikelluke keset aiapori. Lapse naljakas fraas, esimene hammas või hea hinne. Ilus luuletus või muusikapala. Elukaaslane, kes tuli ise mõtte peale valmistada söök, mille järele sul eriti isutab. Võimalus minna kohvikusse või jalutama. Pane neid asju tähele.
• Vii end kurssi Ukraina kultuuriga, proovi keeta borši ja aru saada keelest. Päevalillede lillepeenraplaani lisamise ja Ukraina toodete avastamise poes võid ka kavasse võtta. Ukrainlased võitlevad ka Eesti võitlust, nad on meie lugupidamise ära teeninud.
• Räägi lähedaste, sõprade ja heade tuttavatega. Olge hoolsad, et jutt ei piirduks halamise, kirumise või viha üleskütmisega. Emotsioonide jagamine on normaalne, ent püüdke jõuda selleni, et mida teha ja kuidas natukegi maailma parandada. Kui mitte muud, siis minna välja kõndima ja vedelev prügi üles korjata – seda saab ikka teha.
• Mõtle üksi ja koos teistega välja tegevusi, mis võib-olla on mugavustsoonist väljas, aga aitavad ukrainlasi. Sotsiaalmeedias oma profiilipildi Ukraina värvidega kaunistamine annab märku meelsusest, aga praegu on vaja ühest klikist rohkemat. Annetada saab paar eurotki. Pagulasabi veebilehel võib vaadata, kas ehk saab end mingil moel vabatahtlikuks pakkuda. Tuleta meelde, kas sul on Ukrainas tuttavaid – proovi neile helistada või neti teel ühendust saada, paku abi.
• Suhtle eakate sugulaste ja tuttavatega, kellel on praegu eriti valus aru saada, kas tõesti tuleb uuesti samasugune sõda, mida nad lastena läbi elasid. Aita neil meenutada, kuidas nad siis hakkama said ja mis andis jõudu ka kõige raskematel hetkedel – sealt saad õppida isegi.
• Mõtle läbi uudiste ja sotsiaalmeedia tarbimise viis, mida sõjauudised sinuga teevad – sa ise tead, millised uudised annavad jõudu ise parem inimene olla ning millised ajavad endast välja. Kui paanikast halvatuna päevad läbi arvuti või teleka ees istud, ei aita sa kedagi. Ole teadlik, millist infot sotsiaalmeedias ning pärissuhtluses levitad. Kasuks on lihtne küsimus: kas sinu jagatav materjal inspireerib olema parem inimene või ajab pigem närvi ja masendusse.
• Mõtle, kas sul on toredaid venelastest tuttavaid, kes Venemaa rünnakut õudusega pealt vaatavad – neil võib olla rahvuse tõttu emotsionaalselt väga raske. Proovige arutada, mida nad teha saavad. Võiks märku anda, et kuna tead nende mõtteviisi, siis sa ei pea neid rünnakute eest vastutavaks. Kui tead vene rahvusest inimesi, kes on Vene riigimeedia infoväljas elanud, siis mõtle hoolega, kuidas nendega suhelda. Minna praegu emotsioonidest kantuna neile õpetama, mis tegelikult toimub – see on kindel viis suure tüli tekkeks.

Mida nende mälestustega teha? Hirmudega, mille arvasime kadunud olevat? Või hirmudega, mida lapsed ja noored kogevad esmakordselt ja mida nad hirmuks nimetada veel võib-olla ei oskagi – nad lihtsalt tajuvad, et midagi on väga teisiti. Et suured on väga teisiti, et ümberringi on hoopis teine olek ja emotsioon, kui on olnud Süüria või Afganistani sõjaga seoses. Mõtle positiivselt, sõda on kaugel, meid see ei puuduta – neid fraase ei usu enam ükski laps, kui avalikus inforuumis käib üha sagedamini läbi jutt kolmandast maailmasõjast. Mälestusi ja tundeid ei saa eemale lükata ja eitada, sest nad tulevad siis tagasi – vargsi või hooga, aga kindlasti kontrollimatult. Neid saab aga ära kasutada, nad saavad anda jõudu – juhul, kui me neid suunata oskame.

Olukorras, kus praegu jäävad meisse kummitama pildid varjendites konutavatest ukraina lastest ja kuskil südamepõhjas on õud, et kas tõesti ootab lääs ära, et Putini Venemaa Ukrainas ja ukrainlaste vere hinnaga oma otsa leiab – ja mis siis, kui ei oota? –, võib omaenda vaimse vormi ja heaolu eest hoolitsemine tunduda kohutavalt egoistlik. Ometi on vaja sellega praegu tegeleda palju teadlikumalt ja targemalt kui muidu, sest olukord on nii teistsugune, sest on sõda.

Peame leppima ka tõsiasjaga, et puudub seadus, mille kohaselt võib maailmas korraga olla ainult üks kole asi. Et pandeemia ajal teist suur jama olla ei tohi. Mis meil muud ikka üle jääb, peamegi oskama aktsepteerida, et asjad ongi just nii hullusti, nagu nad on – ja eluga edasi minema. Suurte kriiside ajal aktsepteerimise ja edasimineku oskus ära õpitakse, teisiti lihtsalt ei saa.

Teadlikult ja targalt peame iseenda vaimset tervist hoides tegutsema ka seetõttu, et paljud tavalised eneseabi soovitused on korraga küsimärgi all. Mõni näide.

Maailma ei saa vahetada – õpetajat, politseinikku või otsustavat ülemust võime ootama jäädagi. Peame leppima, et head ja valutut lahendust pole.

Enda vajadused esmalt, siis saad teiste omadele tähelepanu pöörata? Aga nii nagu iga lapsevanem teab, et on väga palju hetki, kus enda vajadused tuleb kõrvale tõsta (titevanemate magamata ööd, teinekord heal juhul vaid viis minutit isiklikku aega – kempsus), tähendab kriisi ajal enda vajaduste rahuldamise prioriteediks seadmine ühiskonna kui terviku hakkamasaamise mõttes läbikukkumist.

Enda vajadustele mõtlemine, et oleks jaksu teisi aidata ja et teised mu ümber – Eesti, Euroopa, Ukraina, vaba maailm, kui soovite – püsima jääks, on aga hädavajalik. Enda vaimses vormis hoidmise tegevused on paljus samad, siht peab olema teine ja suurem.

Headuse nimel end kokku võtta

Metafoorid pannakse proovile. Üritasime end veenda, et igas laste- või suurte kollektiivis on vahel riiukukk, nii see elu käib? Ometi teavad lapsed ja suured tavaelus, et riiukukest saab jagu, tuleb õpetaja, ülemuse või politseiga rääkida. Töökohta või kooli võib vahetada, kui muidu ei saa. Aga maailma ei saa vahetada – õpetajat, politseinikku või otsustavat ülemust võime ootama jäädagi. Peame leppima, et head ja valutut lahendust pole.

Räägi teistega, ära kogu negatiivseid emotsioone endasse, jaga – see on klassikaline psühholoogide loosungsoovitus. Aga vahel kipume unustama, et absoluutselt alati on tähtis, kuidas rääkida. Kui kaks inimest saab päris- või virtuaalilmas kokku ja nad muudkui korrutavad, kui kohutav kõik on, kui lootusetu ja õudne ja mõttetu, siis ei muutu sellest midagi paremaks. Ka rääkijate endi tuju ei lähe helgemaks, vastupidi, abitus, masendus, lootusetus suurenevad. Siis otsitakse järgmist jagamise ja rääkimise võimalust ja kõik kordub taas. Mitte ühtegi probleemi sellises meeleolus ei lahendata ning kui sellisel moel jagamist ja rääkimist praktiseerib kogu kriisis riik, võiks kõik allaandmispaberid kohe ära vormistada.

Leia olukorras positiivset, vaidlusta oma negatiivseid mõtteid – need soovitused võivad justkui lennata kus see ja teine. Jah, lääs on ühtsem kui eales, aga jah, kõige suurem sõda peale teist ilmasõda on ka lähemal kui eales. Sellega, et lapsed saavad pommide all surma või peavad põgenema tuhandete kilomeetrite kaugusele, isasid surmani võitlema jättes – seda teadmist lääne ühtsuse jutuga ei neutraliseeri. See on õudne ja see peabki igale normaalsele inimesele tunduma õudne. Sellises olukorras toimetulekuks tulebki ühelt poolt aktsepteerida olukorra kogu jubedust ja teisalt otsida headust ja ilu. Mujalt, aga otsida, kust vähegi saab. Headuse ja ilu pärast tasubki ju end kokku võtta, sõdu ja pandeemiaid võita.