Teadlased kommenteerivad, milline on Ukraina tuumajaamas oht katastroofiks

Zaporižžja tuumaelektrijaama ründamine. Foto: AP/Scanpix

Vene vägede poolt Zaporižžja tuumaelektrijaama hoonete pommitamise tagajärjel sai täna öösel seal alguse tulekahju, mis lõpuks kontrolli alla saadi. Milline on rünnaku korral tuumakatastroofi oht, heidavad valgust eksperdid.

«Tuumareaktori süda on selle surveanum. See sisaldab tuumakütust ja seega ka tuumareaktsiooni radioaktiivseid saadusi. Surveanum on väga vastupidav ja talub märkimisväärseid kahjustusi selliste nähtuste korral nagu maavärinad ja teatud määral kineetilised mõjud. See ei ole loodud taluma plahvatusohtlikke korraldusi, näiteks suurtükimürske,» nendib Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi tuumateaduse ja -tehnoloogia peanõunik, materjalifüüsika professor Robin Grimes Science Media Centeris.

«Kuigi mulle tundub ebatõenäoline, et selline kokkupõrge tooks kaasa Tšornobõli-sarnase tuumasündmuse (kuigi ilmselgelt pole seda kunagi katsetatud ja see pole võimatu), järgneks surveanuma purunemisele jahutusvedeliku rõhk, nii et laiali lenduks tuumakütuse praht jaama läheduses ja jahutusvedeliku pilv, mille osakesed ulatuvad kaugemale. Vähemalt muudaks see probleemiga tegelemise tohutult keeruliseks ja probleem areneks edasi,» tõdeb ta.

Surveanumas on nimelt ka jahutusvedelik, mis eemaldab tuumareaktsioonist tekkiva soojuse. Isegi pärast tuumareaktsiooni väljalülitamist jääb püsima lagunemissoojus, mida tuleb Grimesi sõnul eemaldada veel mõnda aega, kindlasti kuni paar nädalat. «Seetõttu on ülioluline, et jahutusvedelik ringleks jätkuvalt surveanumas ümber reaktori südamiku. Pärast jahutusvedeliku kadumist (mida sageli nimetatakse jahutusvedeliku kao avariiks või LOCA-ks) saab südamik tohutuid kahjustusi, mille tulemuseks on radioaktiivsete toodete kadu kütusest (nagu juhtus Fukushimas). Jahutusvedelikku tuleb hooldada ja me peame seda ka edaspidi jälgima,» rõhutab teadlane.

«Seetõttu on jahmatav ja äärmuseni hoolimatu, et tuumajaama lähedalt on tulistatud mürske, rääkimata tuumajaama hoonete sihtimisest. Isegi kui nad ei sihiks tuumajaama, on suurtükivägi sõja ajal kurikuulsalt ebatäpne.»

Rahvusvahelise aatomienergia agentuuri (IAEA) ja teiste mõõtmiste põhjal pole kiirgustase tehases ja selle ümbruses tõusnud. «Seetõttu võime eeldada, et tuum jääb esialgu puutumata. Kuid nagu ma ütlesin, peame seda hoolikalt jälgima ja ma ei kahtle, et IAEA kaalub seda väga hoolikalt,» ütleb professor Grimes.

Bristoli ülikooli materjaliteaduste professor Tom Scott tõdeb, et tuumaelektrijaamade mürsutule alla sattumine on Genfi konventsiooniga vastuolus ja see on ilmselgelt väga murettekitav.

«Hea uudis on see, et kiirgustase jaama ümbruses on väidetavalt normaalne ja kuuest reaktorist viis on nüüd välja lülitatud ja üks töötab endiselt,» sõnab Scott.

«Kõik reaktorid on surveveereaktorid ja seega ei neil pole grafiidisüdamikke, mis võivad Tšernobõli kombel süttida. Nende loomupärane ohutuskonstruktsioon peaks tähendama, et nad on üsna vastupidavad mis tahes välistele mõjudele ja seetõttu ei ole ma liiga mures, et tahtmatu kahju võib põhjustada suure tuumaintsidendi.

Siiski oleks murettekitavam, kui reaktorid oleksid sihilikult suunatud tuumaintsidendi esilekutsumiseks,» nendib Scott.