Kuidas pakkuda sõjapõgenikele vaimset tuge?

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kuidas saavad Eesti inimesed pakkuda tuge ning abi nendele inimestele, kes pagevad sõjakoleduste eest Eestisse? Soovitusi jagab holistiline terapeut Pille Alaver.

Viimastel nädalatel on Eestisse saabunud üle 12 000 sõjapõgeniku, kellest üle 4000 on lapsed. Kindlustusettevõte Gjensidige uuris holistiliselt terapeudilt, mida saavad Eesti inimesed nende toetamiseks teha.

«Kindlasti on meie seas palju inimesi, kes soovivad Eestisse saabuvaid inimesi aidata. Abi ei pea alati olema materiaalne. Omapoolse panuse saavad siinsed inimesed anda ka siis, kui oskavad olla toeks neile, kes on sõjas kaotanud oma kodu või lähedase,» ütles Gjensidige kindlustuse esindaja Denis Nikolajev.

Loo turvaline õhkkond

Alaveri sõnul on kõige olulisem luua nendele inimestele turvaline ning usaldusväärne õhkkond. «Lase inimesel rääkida kõigest, mis südamel ning mida ta oluliseks ja vajalikus peab. Ole kuulates oma tähelepanuga kohal, empaatiline, mõistev ning toeta sobivate küsimuste ja kinnitustega, et rääkija tunneks end turvaliselt ja aktsepteerituna.»

Mõtle läbi, kas oled ise vaimselt valmis

Trauma läbielanud inimesel võib olla raske keskenduda ning tavapärane on ka tähelepanuraskused, kas siis väsimuse, leina, kurbuse, või teiste raskete ja valusate tunnete tõttu. Sellisel hetkel on oluline jääda ise kannatlikuks ja rahulikuks. Tegelikkuses on oluline ka hinnata enda valmisolekut vaimset tuge pakkuda. Kui sündmustest ning kannatanu läbielamistest kuulmine võib ka abistajale laastavalt mõjuda, siis tuleks pigem mõelda professionaalse nõustamise peale, soovitab terapeut.

Varu kannatlikkust

Arvestada tuleb sellega, et sõjapõgenikud on väga värskelt kokku puutunud inimtekkelise ja sihilikult tekitatud katastroofiga, mis on põhjustanud paljude inimeste surma, vigastusi ja ulatuslikku hävingut. Põgenike kodud on hävinud, inimesed on jäänud ilma oma varast või isegi armastatud lähedastest ja kogu oma senisest elust. Neile on avanenud kohutavad vaatepildid. Kuna katastroof (sõda) on sihilikult esile kutsutud, seguneb kurbus tugeva pahameelega (vihaga).

Alaver rõhutab, et sõjapõgenikega suheldes tuleks jälgida ka traumajärgse stressi tunnusmärke. Tegu on emotsionaalse häirega, mille korral inimene elab kohutavat sündmust üha uuesti läbi äärmise ärevuse, pealetükkivate mõtete, mälestuste ja mälupiltide kaudu või emotsionaalselt tuimaks muutudes.

«Kui on juhtunud trauma, on mälus tihti tühimikke ja asju, mis ei tule meelde, või mälestusi, mida teadvusel on liiga valulik meenutada. Kaotustest ja katastroofist tingitud vapustustest tervenemine võib võtta väga kaua aega. Väga oluline on sellega tegeleda, et vältida allasurutud tunnetest tekkinud kahjustusi: depressiooni, ärevust, psüühikahäireid, tervisehädasid,» rõhutas terapeut.

Aita kohaneda uue elukeskkonnaga

Ärevust ning stressi ei tekita sõjapõgenikes vaid läbielatud sündmused. Uus keskkond, keele mitteoskamine kui ka kultuuride ning traditsioonide erinevus tekitab siiasaabujates kohanemisraskusi. «Arvestada tuleb ka vaenulikkuse kogemisega, sest kõigile ei pruugi põgenike saabumine meeldida,» sõnas Alaver.

Kuula ja arvesta erinevate ootustega

Abistamise puhul ei tohiks abistaja karta küsida, mida inimene vajab ja ootab. Inimesi on erinevaid – mõni vajab, et teda kuulatakse, teine jälle ei taha läbielamistest rääkida, kuid soovib, et keegi oleks lihtsalt tema juures. Mõni vajab aega, et läbielatust toibuda. «Täiesti normaalne on see, et abipakkuja ettekujutus põgeniku vajadustest võib olla hoopis erinev,» sõnas Alaver. Siinkohal on üks peamisi soovitusi abipakkujale – kuula ja veelkord kuula!