Kuulmislanguse epideemia: pidu võib olla sama vali kui reaktiivlennuk

Pidev valju muusika kuulamine panustab kuulmislanguse tekkesse. Foto: Shutterstock

​2017. aastal panid kaks Briti meedikut mainekas meditsiiniajakirjas British Journal of Hospital Medicine ilmunud artikli pealkirjaks «Mürast põhjustatud kuulmislangus: kas kaasaegne epideemia?». Pealkiri on õigustatud.

Nimelt märkasid kõrvaarstid, et juba alates 1980ndatest on tasapisi, kuid järjekindlalt suurenenud kuulmislangus noorte seas, samuti nende noorte osakaal, kes kaebavad pideva vile või kohina üle kõrvas (meedikute terminoloogias tinnitus). Selle põhjusteni jõuti üsna ruttu. Ei olnud selleks vali tööstus- ega tüütu transpordimüra, vaid hoopis meelelahutusega seotud valjud helid, ennekõike meelelahutus- ja sportimispaikades mürtsuv vali muusika, samuti kõrvaklappide arutu kasutamine (liiga valjult, liiga pikalt).

WHO hinnangul on umbes miljard noort täiskasvanut kuulmislanguse riskigrupis ebamõistlikute muusika kuulamise harjumuste tõttu.

Eks seda on märganud paljud, et popp- ja rokkmuusika kontsertidel on aasta-aastalt heli muutunud üha valjemaks. Seda võimaldavad üha täiuslikumaks muutunud helivõimendusseadmed, mis suudavad tekitada sama helivaljust, kui see on reaktiivlennuki mootorist umbes viie meetri kaugusel.

Niisuguses heliväljas suureneb oluliselt kuulmislanguse risk. On muidugi eraldi küsimus, miks paljud esinejad sedavõrd valju heli pakuvad. Uuringud kinnitavad, et kontserdikülastajad seda küll ei nõua. Pigem vastupidi – sagedamini kurdetakse, et kontsertidel, baarides ja klubides, aga ka spordiklubide grupitreeningutes on heli liiga vali.

Müradoos Eesti asutuste

Selle aasta jaanuaris lõppes Tallinna Ülikooli projekt, milles tudengid tegid mürataseme mõõtmisi meelelahutus- ja sportimiskohtades, samuti koolides (kõrva jaoks on vali muusika samaväärne kahjustava müraga). Ei olnudki raske leida kohti, milles pikemaajalisel viibimisel on kuulmise töntsiks muutumine üsna tõenäoline.

Valju heli riskiastme hindamiseks kasutatakse ühikuna mõistet müradoos. Nimelt avaldub müra või mistahes valju heli kahjulik mõju sarnaselt radioaktiivsele kiirgusele – see akumuleerub. Müradoos iseloomustab mingi aja jooksul akumuleerunud helienergiat. Töötervishoiu alased uuringud näitavad, et kuulmiskahjustuse risk suureneb oluliselt, kui inimene on 85 detsibellise ekvivalentse tasemega heliväljas rohkem kui kaheksa tundi. Seda loetasegi 100-protsendiliseks päevaseks helidoosiks. Meie projektis kasutasime mõõtmiseks spetsiaalseid firma Brüel ja Kjaer kõrge täpsusega müradosimeetreid.

Kehtib reegel – kui helitase tõuseb kolme detsibelli võrra, siis väheneb kaks korda aeg, mis on vajalik sama müradoosi saamiseks. Seega siis: 

• 85 detsibelli – kaheksa tundi
• 88 detsibelli – neli tundi
• 91 detsibelli – kaks tundi
• 94 detsibelli – tund
• 97 detsibelli – 0,5 tundi jne

Kokku tegid tudengid mõõtmisi 53 kohas.

Üsna sageli võib kuulda kurtmist kinode liiga valju heli üle. Tõepoolest, meie projekti käigus mõõdetud helivaljuse tippväärtused ulatusid kuni 129 detsbellini (võrdluseks – reaktiivlennuki mootori ekvivalentne helitase on 130-135 detsibelli). Tõsi küll, kinos on nii vali heli vaid lühiajaliselt ja kogu seansi ajal saadud müradoos siiski ei ületanud ohtlikku taset.

Kuid ühes ööklubis mõõtsime keskmiseks ekvivalentseks helitasemeks 97,3 detsibelli. Niisuguses heliväljas võiks olla maksimaalselt umbes 30 minutit, et mitte ületada päevast 100-protsendist müradoosi. Kuid ega’s tavaliselt vaid pooleks tunniks lõbutsema minda! Ööklubis viibitud viie tunni jooksul saadud müradoos ületas kümnekordselt päevase lubatava!

Vali muusika ei tõsta sportija sooritust

Ka spordiklubide treeningutunnid on sageli kuulmislanguse riskiga. Meie poolt ühes grupitreeningus mõõdetud keskmine ekvivalentne helitase oli 94,2 detsibelli, mis andis 45 minutilise trenni jooksul 74 protsenti päevaset lubatud müradoosist! Kuid treeneril on ju päeva jooksul mitu gruppi.

Millegipärast on paljudel treeneritel kujunenud arvamus, et mida valjemaks saatemuusika keerata, seda usinamalt osalejad harjutusi teevad. See arvamus on absoluutselt vale. Mitmed uuringud on näidanud, et sportlaste sooritus ei sõltu üldse taustal mürtsuva muusika valjusest. Miks peaksid siis treenerid kurdistama nii ennast kui treenitavaid?

Peaks ehk kohustama valju kuulmist kahjustava heliga meelelahutusüritusi spetsiaalselt märgistama – nagu on tekitatava mürataseme märgistus näiteks muruniidukitel ja teistel aiatöömasinatel. Sest kuulmiskahjustusi tekitavad need ühtviisi.

Tõsi küll, ööklubide pidajatel võib kõrvale ohtliku heliga olla ka teistsugune suhe. Nimelt on selgunud uuringutest, et mida valjem on heli meelelahutuskohas, seda enam tellitakse alkoholi.

Kui kuulmislangus on juba tekkinud, siis tagasiteed ei ole. See võib vaid süveneda. Kõrv on õrn ja tundlik instrument ning mõistlik oleks seda hoida nii, et jätkuks vanadusepäevikski. Ega’s töntsid kõrvad vanas eas ei ole ju vanadusepõlve kohustuslik kaaslane!