«Kriisiks valmisoleku puhul on halb see, et ka kriisiks valmistujad loodavad, et seda ei tule. Aga kui sa seda ise ei usu, siis on valmistumine selline, et noh, valmistume, aga ärme nüüd üle pinguta,» rääkis taskuhäälingus «Tervis Tartust» Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst kolonelleitnant Ahti Varblane.
«Jumalad on Eestit tõesti väga hoidnud, sest peale 2001. aasta metanoolitragöödiat pole siin suurõnnetusi toimunud. Küsimus pole, kas juhtub, vaid mis ja millal juhtub. 30 aastat oli rahulikku aega, nüüd on koroonakriis ja põgenikekriis ja annaks Jumal, et sõda ei tuleks, aga nagu sõjaväes öeldakse: looda parimat, ent valmistu halvimaks,» sõnas erakorralise meditsiini arst Kuido Nõmm.
«Kas oleksime võinud koroonakriisiks riigi tasemel olla kahe aasta eest paremini valmis – jah, aga et me üldse polnud valmis, seda ka ei saa öelda,» sõnas Varblane. «Peame olema tänulikud ebolale, sest ebolaohu tõttu muretseti mingidki varud. Kui seda poleks olnud, siis oleksime olnud koroona ees ikka palju halvemas seisus, kui me olime,» nentis Nõmm.
«Igal aastal toimub Eestis päris palju kriisiõppusi, mis lõpevad haigla ukse juures. Tegelikkuses lõpetaks need inimesed haiglas. Haigla valmisolek suurõnnetuste puhul kannatanuid vastu võtta on väga madal, enamik inimesi, kes peaksid sellega tegelema, ei tea sellest kriisiplaanist midagi,» märkis Nõmm.
«Plaanid on läbi proovimata, kaasajastamata. Peab olema kõigepealt plaan, kriisiõppuse käigus peab plaani läbi proovima ja siis tegema muudatusi, see on selline tsükliline tegevus. Meie oleme sinna algusesse kinni jäänud, et plaan küll on, aga see pole levinud nende inimesteni, kes peaks seda rakendama. Miks see nii on? Sest riik pole sinna panustanud,» lisas ta.
«Muidugi on suurõppust raske haiglatöösse mahutada, kuid seda peab tegema,» toonitas Nõmm. Ta tõi näite Iisraelist, kus on samad meditsiinilised probleemid mis meil, sh EMOde ülerahvastatus, aga sellele vaatamata peab iga viimane kui haigla tegema läbi kaks õppust. «Üks on lauaõppus, kus inimesi ei liigutata, ja teisel pannakse pärisel nt haigla EMO tegevus seisma, seda hindavad riik ja teise samasuguse haigla esindus,» rääkis Nõmm.
«Eesti kaitsevägi ja kiirabi on üle võtnud meditsiinikriisi lahendamise süsteemi MIMMS, käisin seda õppimas Inglismaal, meie mõistes umbes Pärnu haigla suuruses haiglas. Seal oli tööl üks inimene, kes iga päev tegeles sellega, et haigla kriisiplaanid oleks ajakohastatud ja haigla tegevus sellega kohandatud,» rääkis Nõmm.
Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülem-arsti kolonelleitnant Ahti Varblase sõnul teebki heaolu natuke mugavaks.
«Muidugi kõik õppused, varud jms nõuavad raha. Kui paneme ühte kohta seda juurde, jääb seda teises kohas vähemaks. Ma heameelega näeks, et Eestis iga haigla teeks kaks õppust aastas, kuid see on hulk töötunde, kus haigla töö on häiritud ja siin ongi küsimus, et kes selle kõik kinni maksab ja muidugi personalipuudus – kui täna juba meedikud teevad oma igapäevatöös ületunde, siis kuhu mahub seal veel õppus? Mingil määral suudaksime seda mahutada, aga kuskilt jookseb mõistlikkuse piir,» rääkis ta.
Samas on Varblase sõnul Eestis ka see probleem, et asutused väga ei taha, et keegi teine nende kriisiõppust vaataks. «Et siis ise mõtleme õppuse välja, ise viime läbi ja hindame. Samas, kui me ei võta kõrvalt juurde neutraalset ekspertiisi, siis me sellest ka ei õpi ja teeme asju ainult «linnukese» pärast tabelis. Kahjuks õpetavad meil väga tihti ainult konkreetsed kriisiolukorrad,» nentis Varblane.
Teine asi, mida tema sõnul kriisiolukorras oodatakse, et iga asutus või institutsioon, näiteks haigla, saaks kriisis ise hakkama – toodaks endale elektri, lükkaks lahti teed, looks side ja turvalisuse.
«Kuigi olukord on läinud natuke paremaks, vaadatakse endiselt väga tihti haigla otsa, et saage ise hakkama. Iga ametkond peaks ikka kriisis tegema seda, milleks on kõige paremini valmistunud, aga see ei tähenda, et peaksime saama ise hakkama, vaid peaksime tegema koostööd ja ülesanded peaks olema mõistlikult ära jaotatud,» lisas Varblane.