Perearsti nõuandetelefon on eelkõige mõeldud selleks, et anda soovitusi lihtsamate terviseprobleemide korral ning juhiseid esmaseks abiks. Telefoni teel ei panda diagnoose ega ravita raskeid haigusi. Kui helistaja soovib teada, kas tervisemurega tuleks pöörduda erakorralise meditsiini osakonda, perearsti või -õe poole või saab olukorra lahendada koduste vahenditega, tasubki nõu küsida nõuandetelefonilt.
Alates 2020. aasta algusest saavad inimesed perearsti nõuandetelefonilt ka isikustatud nõustamist. See tähendab, et nõuandetelefoni arstil on inimese loal võimalik näha helistaja terviseandmeid, et saaks täpsemat nõu anda.
Terviseprobleemi korral saab nõuandetelefonilt kõige paremini abi siis, kui helistaja kraadib ennast ja mõõdab vererõhku vahetult enne helistamist. Tund või paar tagasi mõõdetud kehatemperatuur või vererõhk võib helistamise hetkeks olla oluliselt tõusnud või langenud. Samuti peaks juba enne helistamist kõik tarbitavad ravimid telefoni juurde valmis panema, et nõustaja saaks vajadusel täpsustada nende toimeainet ja koguseid.
Helistajal võiks käepärast olla ka paber ja pliiats, et vajadusel nõustaja soovitused koduseks raviks kirja panna ja soovitatud käsimüügiravimite nimed üles kirjutada.
Nõuandeliin on õige koht pöördumiseks ka siis, kui terviseprobleem tekib väljaspool tööaega, puhkepäevadel või riiklikel pühadel. Samuti siis, kui inimene viibib väljaspool kodukohta või on välismaal ega saa oma perearsti poole pöörduda.
Abi saab ka juhul, kui laste- ja hooldusasutustes ei ole meditsiinitöötajat või kui asutuse tervishoiutöötaja ei ole kättesaadav. Kui nõustaja tuvastab, et probleem on piisavalt tõsine ja seda ei saa koduste vahenditega lahendada, soovitab ta pöörduda EMOsse või suunab kõne otse häirekeskuse numbrile 112.