ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kriisis kulub ära toetav hea sõna

Traumeeriva olukorraga silmitsi olles tabab meid tugev stress, mis väljendub kõrgenenud ohutajus. Foto: Shutterstock

Maailm on muutunud. Me ei kujutanud ette, et sõda võib meie eluajal tulla nii lähedale. Need sõnad on kõlanud viimasel ajal sageli paljudes vestlustes. Elame nüüd maailmas, kus sõda, sõja eest põgenevad inimesed ja ka mure kodumaa ohutuse pärast on reaalsus.

Sellises olukorras toimetulekuks vajame teadmisi psühholoogilisest esmaabist. Psühholoogiline esmaabi on nii neile, kes on kokku puutunud traumeeriva olukorraga, kui ka neile, kes abistavad traumat kogenuid. Me kõik võime olla millalgi sellise esmaabi andjad ja selle vajajad.

Traumeerivad sündmused on ootamatud, intensiivsed ja ohtlikud, kusjuures oht ei pruugi alati olla otsene (inimene ise on ohuga silmitsi), vaid võib olla ka kaudne (lähedasega on midagi juhtunud). Lisaks on võimalik, et oht on tunnetuslik. Nagu näiteks praegu on paljude eestlaste hinges mure, kas meie riiki võib tabada sama saatus kui Ukrainat – kuigi teame, et oht ei ole praegu reaalne, tajume olukorda ohtlikuna.