Iga naine on oma elus vähemalt korra kokku puutunud mõne intiimpiirkonda puudutava probleemiga. Õige intiimhügieeniga on võimalik aga paljusid ebamugavust tekitavaid tervisemuresid vältida ja ennetada. Südameapteegi proviisor Külli Teder selgitab, kuidas intiimhügieeni eest korrektselt hoolt kanda.
Intiimpiirkonda soovitatakse pesta 1-2 korda päevas puhta vee või spetsiaalse intiimpesuks mõeldud pesuvahendiga. Spetsiaalsete pesuvahendite pH tase on madalam (tavaliselt 3,5-4,5) ning need sisaldavad tihti ka piimhapet, mis aitab säilitada naha happelist kaitsekihti ja vältida võimalike infektsioonide teket.
Tavaliste seepide ja dušigeelide pH tase on üldjuhul kõrgem ning võib naha loomulikku kaitsevõimet mikroobide ja bakterite suhtes nõrgendada. Samuti sisaldavad dušigeelid ning seebid sageli ka värv- ja lõhnaaineid, mis võivad omakorda välissuguelundite nahka ärritada. Ärrituse võivad esile kutsuda ka antiseptilised ained pesuvahendites.
Oluline on meeles pidada, et intiimpesuvahendid on mõeldud vaid välispidiseks, mitte vaginaalseks kasutamiseks. Tuppe ei tohi seest pesta – selle limaskest toodab sekreeti, mis loob sobiva mikrofloora ja tasakaalu erinevate mikroorganismide vahel. Vaginaalsel pesemisel eemaldatakse normaalne tupesekreet ning muudetakse mikrofloorat, mis võib põhjustada limaskesta kuivamist, sügelust, ärritust ja tekitada erinevaid probleeme, sealhulgas põletikke.
Genitaalpiirkonna ärrituse võib esile kutsuda liiga liibuv riietus, ebamugav aluspesu (ka stringid), üleliia soojad ja umbsed riided ning trennist higised aluspüksid. Vahel võivad probleemide tekkimisele kaasa aidata ka pesukaitsmete ja -sidemete liiga harv vahetamine ning nendest põhjustatud alakeha haudumus. Seetõttu tuleks meeles pidada, et pesukaitsmeid, hügieenisidemeid ja tampoone tuleks vahetada iga kahe kuni nelja tunni tagant. Arvatakse ka, et igapäevaselt ei ole vaja pesukaitsmeid kasutada ning allergiate korral tuleb kindlasti eelistada lõhnastamata tooteid.
Erinevad põletikud võivad tekkida ka siis, kui soolestikust pärit bakterid satuvad kuseteede lähedusse. Seepärast soovitatakse põiepõletiku vältimiseks pühkida tualetis käies eest tahapoole ning suguelundite piirkonda ka pärast vahekorda puhastada. Samuti tuleks tervise hoidmiseks hoiduda juhuslikest ja kaitsmata vahekordadest.
Puberteedieast alates eritub tupest pidevalt füsioloogilist voolust. Sekreedi kogus ja konsistents on naistel erinev, samuti muutub see menstruaaltsükli lõikes – tsükli alguses ja lõpus on voolus tihedam ja kleepuvam ning ovulatsiooni paiku vedelam ja limajam. Tähelepanelik tuleb olla siis, kui vooluse värvus või hulk järsult muutub ning tekib ebameeldiv lõhn, sügelus, kihelus või kipitus.
Tupevooluse hulk ja iseloom võib muutuda põletike tõttu, aga ka näiteks ärritusreaktsioonina uuele pesuvahendile, pesukaitsmele või hügieenisidemele. Põhjuseks võib olla ka liigne intiimhügieen või tupe seest pesemine.
Kui vooluse hulk on suurenenud ja see on muutunud tükilisemaks või kohupiimataoliseks ning lisandub sügelemine, ärritus või vulva punetus, siis on tõenäoliselt tegemist tupeseene ehk kandidiaasiga, mille põhjuseks on Candida pärmseente liigne vohamine. Tupeseene tekkimist soodustab näiteks antibiootikumide võtmine, rasedus, kemikaalide üleliigne kasutamine intiimhügieenis, diabeet ja immuunpuudulikus ning vahel ka rasedusvastaste tablettide kasutamine. Tupeseene ennetamiseks on oluline järgida õiget intiimhügieeni ning hoida diabeeti kontrolli all, ent abiks võib olla ka antibiootikumravi ajal piimhappebaktereid sisaldavate tupekuulide kasutamine. Tupeseene raviks kasutatakse vaginaalselt klotrimasooli sisaldavaid küünlaid või suukaudselt flukonasooli kapsleid.
Tupe mikrofloora tasakaalu muutumisel muutub tupe keskkond aluselisemaks ning tekkida võib bakteriaalne vaginoos, millega kaasneb tihti kalalõhnalise valkjashalli vooluse suurenemine ilma sügeluse ja ärritusetundeta. Selliste sümptomite tekkel tuleks pöörduda arsti poole, kes määrab vajaliku ravi. Kuna bakteriaalse vaginoosi korral on piimhappebakterite osakaal vähenenud ja anaeroobsete mikroobide hulk suurenenud, siis korduvate haigusepisoodide korral soovitatakse aeg-ajalt kasutada piimhapet sisaldavaid tupekuule, et säilitada tupe happeline keskkond. Samuti on oluline vältida lõhnastatud seepe, dušigeele ja tualettpaberit ning tupeloputusi.
Postmenopausi puhul on probleemiks pigem tupekuivus, sest organismis oleva östrogeenide hulga vähenemine tingib tupe limaskesta verevarustuse ja tupevooluse vähenemise. See toob kaasa kuivustunde, kipituse või sügeluse tupes ning valu ja ebamugavustunde seksuaalvahekorra ajal. Sellisel juhul leiab abi niisutavatest geelidest ja tupeküünaldest – need sobivad ka siis, kui tupekuivus on tingitud stressist või ravimite tarvitamisest.
Korrektne intiimhügieen, vaagnapõhjalihaste tugevdamine, piisavalt sagedane aluspesu, hügieenisidemete ja tampoonide vahetamine ning juhupartneriga seksuaalvahekorda astudes kondoomi kasutamine on probleemide ennetamisel väga olulisel kohal, kuid paraku ei saa kõiki tervisemuresid alati ennetada. Tõsisema probleemi tekkimisel tuleb koheselt ühendust võtta pere- või naistearstiga, et probleemile varakult lahendus leida. Samuti on oluline regulaarne günekoloogi külastamine.