Psühhiaater: traumeeritud ei taha sageli näida psühholoogiliselt nõrgad, aga neil on kehalised kaebused
22. märts 2022, 15:38
Sõjapõgenikele vajaliku psühholoogilise abi andmine võib osutuda oluliseks probleemiks, nentis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvinud Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets.
«Tõsi on see, et meie pole varem sõjapõgenikega eriti kokku puutunud. Sellisel hulgal Eestis mitte kunagi. Seega teame ainult teoorias, mis need probleemid võiksid olla. Paljud põgenikud on olnud sõjapiirkonnas. Neil on traumaatilisi stressreaktsioone ja ilmselt hiljem ka post-traumaatilist stressihäiret. Nende hulgas on ka palju lapsi. Nii et ega me ei tea…» ütles dr Lehtmets Med24s.
Arsti sõnul on Eestis psühhiaatrilise abi ressurss nigel, seda eriti laste ja noorukite psühhiaatrias, ning abistajaid pole väga juurde võtta.
«Saime paari kolleegiga valmis ravijuhise perearstidele, kuna näeme, et perearst saab olema põgenikele esimene olulisem meditsiinikoordinaator. Kuna ka neil on ressurssi vähe ja ka neil pole selles valdkonnas kogemusi, siis tegime lühikese juhendi koos paari hindamisinstrumendiga. Hindamisskaalad panime ka ukraina keelde,» rääkis Lehtmets. Lisaks arutati kolleegidega, et oleks hea, kui saaks perearste toetada nõustamisliiniga, aga praegu pole seda veel jõudnud teha. Jäävad samad variandid nagu ikka: e-konsultatsioon, kiirendatud korras konsultatsioon, äärmisel juhul valvearstile saatmine psühhiaatriakliinikusse.
«Trauma käsitlus on pikk tegevus ja seal on mitmeid keerulisi momente. Üks on see, et väga sageli need inimesed ei kaeba ega otsi abi. See sõltub kultuurist ja varasemast kogemusest. Sageli on neil küll kehalised kaebused, aga nad ei kaeba seda, et on psühholoogiliselt nõrgad. Paljudes kultuurides polegi vastuvõetav oma nõrkustest rääkida. Seetõttu, kui inimesed tulevad kaebama kõhuvalusid, südametegevuse häireid või kõrget vererõhku, peaks oskama märgata, kas on vaja ka teistsugust abi,» selgitas psühhiaater. Ta sõnul pole traumahäirete puhul abi ainult psühhiaatriakeskne, vaid on terapeutilisi lähenemisi, mida võivad pakkuda teisedki. «Ei pea tingimata arst olema. Aga psühhiaatrid peaksid olema hästi pädevad sel teemal nõu andma, kui on vajadus.»