Mida teha, kui oma perearsti juures ei saa lihtsalt löögile?

Kõrge vererõhk on salakaval haigus, mida enamasti ei teadvustata enne kui on juba liiga hilja ning tervenemiseks tuleb alustada ravi ja muuta eluviisi. Foto: Shutterstock

Pandeemia ajal kui perearstid on olnud krooniliselt ülekoormatud nii koroonahaigete, vaktsineerimiste kui haiguslehtede väljakirjutamisega, on paljud patsiendid oma väiksema või suurema tervisemure kiiremaks lahenduseks leidnud alternatiivse tee – pöörduda üldarsti poole. Confido Tartu arstikeskuses üldarstina vastuvõtte tegeva dr Alexander Milovidovi sõnul on tema töö suures plaanis samalaadne nagu perearstil - olla meditsiini esmatasandil see, kes aitab inimestel tervisemure diagnoosida ja selle lahenduseks õige viisi leida.

«Üldarsti juurde võib tulla ükskõik millise tervisemurega. Ja kui mõni spetsiifiline probleem käib üle jõu, siis suunab üldarst eriarsti juurde,» räägib dr Milovidov. Üldarsti rolli selgitamiseks toob ta lihtsustatud paralleeli: «Oleme nagu autoremonditöökojas diagnostikud, kes teadmiste, kogemuse ja aparatuuri abil oskavad esmalt tuvastada vea ja määrata selle võimalikud põhjused. Paljude vigade ravimisega saame ise hakkama, aga kui on tegu mõne spetsifiilise valdkonnaga, kus on diagnostikaks või raviks vaja kindlat aparatuuri, teame, kus inimene oma murele lahenduse saab. Kuna üldarstil ei ole erinevalt perearstist suurt hoolealuste nimistut, kelle terviseprobleemid suurematel haigusperioodidel kipuvad ju ikka kuhjuma, on meil ka rohkem aega iga konkreetse patsiendi probleemi käsitlemiseks.»

Üldarst on tervislikuma eluviisi konsultandiks

On paradoks, et hoolimata nii avalikkuses kui meedias käivast pidevast tervislikku eluviisi propageerivast infovoost, hakkavad inimesed dr Milovidovi sõnul selle valdkonnaga tegelema ja jõuavad arsti juurde liiga hilja – siis kui tõsisem terviserike on juba käes, nt ülekaalust või muudest kahjulikest eluviisidest tingituna.

«Näen oma praktikast, et inimesed ei lõpeta suitsetamist, ei seosta ebatervislikku toitumist oma rasvumise või südame-veresoonkonna sümptomitega ja siis peab üldarst olema see, kes häirekella lööb,» toob ta esile teise olulise töölõigu.

Kardiovaskulaarsete haiguste ennetus läbi elustiili, toitumise ja füüsilise aktiivsuse jälgimise peaks igaühele olema enesestmõistetav, kuid sageli ei pea inimesed ennetustööd oluliseks või neil lihtsalt pole aega. 

Dr Milovidovi hinnangul teeb ülesande lahendamise mõnevõrra keerulisemaks see, et uuringutes ja erialakirjanduses on üht või teist organismi tervislikku seisundit väljendavad näitajad ja piirmäärad tihti suhtelised, inimesed aga kõik eripärased.

«Võib ju lugeda, et kehamassiindeks üle 30 väljendab juba rasvumist ning inimesel oleks absoluutselt viimane aeg oma tervis ja eluviis käsile võtta, aga samas võib ka näit 32 olla inimesel, kes on väga heas vormis ning ülitervisliku eluviisiga – tal on lihtsalt suur lihasmass.» 

Stereotüüpseid tervisesoovitusi ringleb teisigi – kõndida tuleb 10 000 sammu päevas või loobuda täielikult lisatud suhkrust oma dieedis. Teaduspõhise rusikareeglina võiks dr Milovidovi sõnul esimese asjana järgida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhendit tervise tugevdamiseks, mille kohaselt peaksid täiskasvanud harrastama nädalas vähemalt 150–300 minutit mõõduka intensiivsusega või vähemalt 75–150 minutit tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist.

Ka vähene liikumine on tema sõnul parem kui mitte midagi. Kui täiskasvanud ka soovitatud norme täita ei suuda, tuleb nende tervisele kasuks kas või mõningane kehaline aktiivsus. Mitteaktiivsed täiskasvanud peaksid alustama väiksemast kehalisest aktiivsusest ning järk-järgult suurendama liikumise sagedust, intensiivsust ja kestust.

30-40 aastased mehed peaks oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama

«Näen oma praktikas, et päris palju on selliseid 30-40 aastaseid istuva eluviisiga meesterahvaid, kes ei teadvusta oma terviseriske,» toob Alexander Milovidov esile ühe suure riskirühma. Näiteks kõrge vererõhk on selline salakaval haigus, mida enamasti ei teadvustata enne kui on juba liiga hilja ning tervenemiseks tuleb alustada ravi ja radikaalselt muuta eluviisi. «Täitsa levinud on suhtumine, et näit võib ju kõrge olla, aga ma ei tunne midagi, küllap on asjad korras. See ei ole nii.»

Kaks suuremat riskifaktorit millega oma tervise vastu eksitakse, on alkohol ja suitsetamine. «Keskmine Eesti mees on ju selline, et tuleb töölt koju ja on kõigest väsinud. Heal juhul naine teeb süüa, aga halval juhul ostetakse mingit kiirtoitu või soendatakse valmistoite. Süüakse kiiresti, siis vaadatakse telekat koos paari purgi õllega ja muud nagu õhtupoolikul ei tehtagi.» nendib dr. Milovidov.

Samas ei tasu regulaarset tervisekontrolli tema sõnul ületähtsustada kui tegu on nooremapoolse ja tervislike harjumustega inimesega. «Noor terve inimene ei peaks arsti juurde tulema kui tal ei ole mingeid muresid. Linnukese pärast analüüse või uuringuid teha ei ole mõistlik. Probleemi ilmnedes tuleb aga arsti juurde jõuda pigem varem kui hiljem – heaks näiteks on sugulisel teel levivate infektsioonide suhtes testimine, kui hiljuti on esinenud riskikäitumist,» võtab dr Milovidov teema kokku.