Ajuhaigused on salakavalad ja põhjustavad palju kurja

Ajuhaiguste ravi on sageli kallis ja pikaajaline. Foto: Shutterstock

Ajuhaiguste all mõistame närvisüsteemi traditsioonilisi neuroloogilisi, neurokirurgilisi ja psühhiaatrilisi haigusi. Ajuhaiguste hulka kuuluvad nii depressioon, une-, ärevus- ja paanikahäired, skisofreenia, obsessiiv-kompulsiivsed häired, aga ka migreen ja teised peavalud, insult, epilepsia, Altzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, sclerosis multiplex ja teised haigused.

Võrdlus teiste haigusrühmade levikuga ei oma ajuhaiguste puhul sisulist tähendust, sest mõned ajuhaigused on väga levinud, teised üliharuldased. Aga ajuhaigusi iseloomustav ühine kriteerium on see, et ajuhaigused on ühiskonnale väga kallid nii otseste ja kaudsete kulude kui ka emotsionaalsete kannatuste põhjustajana.

Teine aspekt, mis on ajuhaiguste puhul eriline – mitme uuringu järgi moodustavad ajuhaigused ligi kolmandiku kõigi haiguste tervisekaost, sealhulgas surmad ja haigena elatud aastad.

Paradoksaalselt on ajuhaiguste mõju seoses meditsiini arenguga järjest kasvanud. Me oleme hästi kursis ja oskame iga aastaga üha paremini rakendada meditsiinis kaasaegseid tehnoloogiaid: uued ravimid ja tehnoloogilised arengud on võimaldanud näiteks neeru-, kopsu- ja südamehaiguste puhul uusi ravivõimalusi, sealhulgas nende organite asendusravi.

Osalt ka selle arengu tulemusena elanikkonna vanus tervikuna kasvab, ja paljud peaaju haigused avalduvad just kõrgemas eas. Mida paremini ravime teisi haigusi, seda rohkem ähvardavad meid ajuhaigused.

Teiseks, hoolimata kogu kaasaegse teaduse arengust, pole siiani avastatud ravimeetodeid, mis taastaksid kahjustatud närvisüsteemi. See tähendab, et kord juba tekkinud kahjustus on tagasipöördumatu.

Kolmandaks, hoolimata sellest, et on olnud olulisi arenguid varem ravimatuks peetavate haiguste ravis – eeskätt haiguste tõttu närvisüsteemi kahjustuse ärahoidmisel, on ikka veel väga palju ajuhaigusi, millel haiguskulgu muutvat ravi ei ole.

Ajuhaigused puudutavad igas vanuses inimesi. Oluline on mõista, et peaajuhaiguste mõju on ulatuslik mitte ainult nende haigustega inimestele, vaid ka nende lähedastele.

Ajuhaigused on väga salakavalad selles mõttes, et haiguskulud on väga erinevad. Insult tabab inimesi äkki, ette hoiatamata ja sageli põhjustab sügavat ja taaspöördumatut puuet. Alzheimeri haigus aga algab hiilivalt, sageli alles tagasivaatavalt on võimalik märgata haiguse esmaseid ilminguid, kuid haiguse kulgu ei saa muuta ka väga varajase haiguse avastamise korral. Seega diagnoos tähendab vältimatut aeglast mäluhäirete süvenemist.

Õnneks on meil ka ajuhaiguste hulgas toredaid näiteid, kus varem n-ö ravimatu haiguse puhul on välja töötatud haiguskulgu muutev ravi, nagu näiteks sclerosis multiplex'i korral. Pikisilmi ootame läbimurret Parkinsoni haiguse korral. Positiivseid arenguid on, aga suurt läbimurret veel mitte. Positiivne näide on ka kaasaegne insuldiravi, kus ühtse meeskonnana töötavad koos häirekeskus, kiirabi, erakorralise meditsiini osakond, radioloogia osakond ja neuroloogid ning suudavad kiire tegutsemisega suudavad nad umbunud veresoont avavat ravi alustada sõna otseses mõttes minutite jooksul.

Õnneks meil räägitakse järjest rohkem ajuhaigustega inimeste lähedaste toetussüsteemist, et nende koormust vähendada ja nad aktiivsesse ellu, sealhulgas tööturule tagasi tuua. Muidugi, see nõuab riigilt täiendavaid ressursse, aga me oleme juba piisavalt rikas riik, et seda otsust enam mitte edasi lükata. See oleks nii ajuhaigustega inimestele kui ka nende lähedastele tohutu emotsionaalne võit, aga see oleks ka sama suur majanduslik võit, pidades silmas haige lähedasi, kes saavad tänu sellele igapäevatööd jätkata.

Ajuhaiguste ravi on sageli kallis ja pikaajaline. Samas on paljud haigused väga harva esinevad. Seega on vaja Eestis igal tasandil mõistmist, et iga sekkumine, mis vähendab ajukahjustust, on prioriteetne. Eestis on üldiselt väga läbipaistev ja otstarbekas ravikindlustus.

Sooviksin siiski kõigile veelgi sügavamat mõistmist, et tavapärase tulu/kulu mudelisse alati ajuhaigused ei sobi. Ajuhaiguste puhul «Täna haige, homme terve» või «Alustame ravi siis, kui on haigus on tõesti raske ja mõni aeg juba kestnud» mudel kahjuks ei toimi.