Miks koroona Aafrikas probleem pole, aga meil on? (5)
- Infopuudus ei luba kaugeleulatuvaid järeldusi teha
Värskelt ilmunud uuringu põhjal võib arvata, et Sahara-aluses Aafrikas on nüüdseks ilmselt 80 protsenti inimestest antikehadega, aga suurt suremuslainet pole märgata olnud.
Kas on põhjus lihtsalt see, et statistikaga on lood halvasti? Sest kustkohast peaks see statistika tulema, kui mõnel pool on üks meedik 10 000 inimese kohta. Enamgi veel – ka testimine on suuremas osas Aafrikast võõras asi – seda lihtsalt ei tehta. Absoluutne enamik inimesi sureb Aafrikas kodus ja väljaspool haiglaid ning surmapõhjuste kirjapanemisega nagu ka surma kui fakti tõendamisega on lood halvasti. Seega on Lõuna-Aafrika Vabariigi andmeid vaadates, kus lood haiglaravi ja statistikaga veidi paremad, võimalik öelda, et koroonasurmi on ka Aafrikas palju. Me lihtsalt ei tea, kui palju täpselt. Lisandunud surmade arvuks pakutakse kuni 2,9 miljonit.
«Koroonasurma-ongi-vähem-kaalukausile» saab aga asetada teadmise, et Aafrika inimeste mediaanvanus on kõigest 19 aastat, Euroopas 48. Ehk siis palju noorem elanikkond, elukeskkond ja fakt, et koroona kulgu raskendavad haigused ei jõua väljagi kujuneda, viitavad, et koroonasurma võib tõesti vähem olla kui Euroopas. Aga me ikkagi ei tea, kui palju vähem. Sama dilemma kehtib suuresti India jpt riikide puhul.
Teadlastele teeb muret ka uus koroonalaine omikroni BA.2 tüvega, sest see levib veel kiiremini kui eelmine. Hiinat, kus vanemate inimeste vaktsineerituse tase ja kvaliteet pole hea, rääkimata tõhustusdooside tasemest, võib oodata tõsiste haigestumisjuhtumite kasv. Sama oht puudutab ka Eestit, Venemaad ja Ukrainat. Küsimus pole ju ainult koroonahaigestumises endas, vaid ka «pikas koroonas» ning diabeedijuhtumites, depressioonis ja paljudes muudes seisundites, mis sageli koroona kaugtagajärgedeks on. Ehk aitavad soojemaks minevad päevad siiski uut ja suurt haigestumislainet vältida.