Müüt või tõde: kas suhkur muudab lapsed hüperaktiivseks?

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kui lapsed söövad suhkrurikkaid toite, muutuvad nad hüperaktiivseks, lärmakaks ja neid ei ole võimalik pidurdada. Kas see laialt levinud arvamine vastab tõele ka teadusliku teadmise kohaselt?

Olete peol ja seal on umbes 20 eelkooliealist last. Müra on kõrvulukustav ja kommikausid on tühjad. Rõõmukriisked täidavad õhu ja lapsevanemad heidavad süüdistava pilgu maiuste suhkrusisaldusele.

Mida aga teadus ütleb? Kas suhkur suurendab lastel hüperaktiivsuse riski? Võib olla üllatav, aga uuringuandmete kohaselt tõenäoliselt mitte, kirjutab Medical News Today.

Suhkur ja hüperaktiivsus lastel

Küsimus, kas suhkur mõjutab laste käitumist, hakkas huvi tekitama 1990. aastatel, kuid sellele järgnes uuringute katkemine. 1995. aastal avaldas JAMA analüüsi, mis hõlmas 23 teadustöö tulemusi.

Autorid analüüsisid ainult platseebot kasutanud pimeuuringuid, mis tähendab, et kaasatud lapsed, vanemad ja õpetajad ei teadnud, kes olid suhkrut saanud ja kellele platseebot anti.

Pärast andmete analüüsimist jõudsid autorid järeldusele: «Seni avaldatud uuringute metaanalüüs näitas, et suhkur (peamiselt sahharoos) ei mõjuta laste käitumist ega kognitiivseid võimeid.»

Autorid märgivad siiski, et nad ei saa välistada väikese efekti võimalust. Nagu alati, selgitavad nad, et vaja on rohkem ulatuslikke uuringuid.

Samuti on võimalus, et lapsed reageerivad suhkrule erinevalt. Kuid üldiselt näitavad uuringud, et kindlasti pole sel nii suur mõju, kui paljud vanemad arvavad.

Mõned vanemad usuvad, et nende laps on suhkru suhtes eriti tundlik. Testimaks, kas see võib nii olla, võrdlesid teadlased kahte lasterühma: 25 «normaalset» last vanuses 3–5 ja 23 last vanuses 6–10, kelle vanemad nimetasid neid suhkru suhtes tundlikuks.

Iga pere järgis järgemööda kolme katselist dieeti, igaühte kolme nädala jooksul. Dieedid olid: kõrge sahharoosisisaldusega, ilma kunstlike magusaineteta; madala sahharoosisisaldusega, kuid lisatud magustajat aspartaami; madala sahharoosisisaldusega, kuid koos magusainega sahhariin (platseebo).

Uuring hõlmas aspartaami, nagu autorid selgitavad, kuna ka seda on peetud laste hüperaktiivsuse ja muude käitumisprobleemide võimalikuks põhjustajaks.

Kõigis kolmes dieedis ei olnud kunstlikke toiduvärve, lisandeid ega säilitusaineid. Igal nädalal hindasid teadlased laste käitumist ja kognitiivseid võimeid. Pärast analüüsi järeldasid autorid:

«Suhkrutundlikuks peetavate laste puhul ei olnud 39 käitumis- ja kognitiivse muutuja osas kolme dieedi vahel olulisi erinevusi.»

2017. aastal ilmus seotud uuring ajakirjas International Journal of Food Sciences and Nutrition. Teadlased uurisid suhkru tarbimise mõju 287 8–12-aastase lapse unele ja käitumisele.

Üllatavalt tarbis 81 protsenti lastest rohkem suhkrut kui soovitatav päevane kogus. Sellegipoolest jõudsid teadlased järeldusele, et suhkru kogutarbimine ei olnud seotud käitumis- ega uneprobleemidega ega mõjutanud nende muutujate suhet.

Aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed?

Alates 1990. aastatest on hüperaktiivsust ja suhkrut käsitlevate uuringute arv langenud, enamik eksperte peab juhtumit suletuks. Ühes valdkonnas on uuringud siiski jätkunud.

Valdava enamuse laste jaoks ei põhjusta suhkur hüperaktiivsust, kuid otsust pole tulnud veel rühma kohta, kellel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD).

Teadlased on sellele teemale lähenenud kahe nurga alt: mõnes uuringus küsitakse, kas kõrge suhkrusisaldusega dieet võib suurendada ADHD tekkimise riski, teised uurivad, kas suhkur võib ADHD sümptomeid süvendada selle diagnoosiga lastel.

2011. aastal avaldatud uuringus 107 viienda klassi õpilasega leiti, et suupistetest saadava lihtsa suhkru tarbimise kogumahu ja ADHD arengu vahel pole olulist seost.

Pikemaajalise mõju otsimisel hinnati 2019. aastal ajakirjas Journal of Affective Disorders avaldatud süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis tõendusmaterjali toitumisharjumuste ja ADHD vahelise seose kohta. Autorid järeldasid, et ADHD riski võib suurendada dieet, milles on palju rafineeritud suhkrut ja küllastunud rasvu, ning et puu- ja köögivilju sisaldav dieet pakub selle eest kaitset.

Siiski tunnistavad nad, et tõendid olid üldiselt nõrgad. Näiteks 14 uuringust, milles leiti seos dieedi ja ADHD vahel, kasutas 10 ristlõike või juhtumikontrolli kavandit, mis mõlemad on vaatluslikud ja millel võib olla metoodilisi probleeme. Ristlõikeuuringutega ei saa lahku lüüa, kumb oli esimene, selle põhjus või tagajärg, kuna need määravad mõlema levimuse samal ajahetkel.

Juhtumikontrolli uuringud annavad tugevamat tõendusmaterjali, kuna uurivad võimalikke põhjuseid või riskifaktoreid pärast seda, kui on välja selgitatud, kellel on kõnealune terviseprobleem. Seejärel uurivad teadlased riskifaktorite esinemist sarnases rühmas, kellel terviseprobleemi pole.

Metaanalüüsi autorid tõstatavad veel ühe olulise punkti: on mõningaid tõendeid selle kohta, et ADHDga inimesed söövad suurema tõenäosusega ebatervislikult kui inimesed, kellel seda pole. See võib tähendada, et aju premeerimisvõrgustikke aktiveerivate toiduainete, näiteks suhkrut pakkuvate suupistete suurenenud tarbimine võib olla pigem ADHD tagajärg kui ADHD riski suurendav tegur.