ME SAAME HAKKAMA ⟩ Õigus olla õnnelik ja rõõmus

Emadepäeva kärumatk Viljandis.  Foto: Marko Saarm/Sakala

Emadele ja emadusele mõeldes on kombeks heldida. Nii ilus, nii tähtis, eluandev, ennast ohverdav – meid kedagi poleks emata olemas. Kuna emaks olemine on nagu täiesti omaette suur töö, nii palju energiat nõudev, nimetataksegi vanemahüvitist rahvasuus emapalgaks. Ometi pole see töö. Töötajatel on õigus puhkust saada. Kui töö ei meeldi, saab valida teise. Emad ei saa nii, mitte kunagi.

Kõigile on vist juba pähe kulunud mantra, et vahvad ja tragid, hea vaimse tervisega lapsed kasvavad kodus, kus vanemate vaimne tervis on ka korras. Kui nii, siis tähendab see, et emade vaimne tervis on tähtis ja peaks olema korras. Ometi kiputakse sageli arvama, et emadel peabki väga raske olema. Unetud ööd, ja seda pikki aastaid? Normaalne, see ju ema amet. Noor ema on nukrameelne või ärritunud? Oh, need on hormoonid, küll läheb üle, kui laps suuremaks kasvab.

Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured? Seda lausutakse elutargalt, aga tegelikult viidates, et ema asi on pidevalt muretseda. Aga kui me peame normaalseks, et ema ongi selline tegelane, kes on krooniliselt magamata, iga asja peale närvis, tuju sant – siis kuidas saame eeldada, et lapsest kasvab rõõmus ja rõõsa täiskasvanu?