:format(webp)/nginx/o/2022/05/11/14543550t1h6de0.jpg)
Aprillis algas Näkid Metsa ehk naistelt naistele suunatud elamus- ja seiklusmatkade teine hooaeg. Metsanäkkide südameasjaks on näidata, et metsa nautimiseks ning seal hakkama saamiseks pole vaja paljut – eelkõige on oluline toetav seltskond, kogenud matkajuhid ja targad otsused.
Näkid Metsa matkajuhid Stiina Kristal, Heleri Hanko, Karmen Korjus, Liisi Mölder, Liisi Preedin ja Madle Saluveer on tänaseks viinud läbi ligi 20 naistele suunatud matka ja viinud metsa üle 100 naise. Kui möödunud hooajal olid matkad planeeritud vaid Eestis, siis sel aastal võetakse suund ka välismaale – Šotimaale, Norra ja Gruusiasse.
Metsas hakkab südamehääl rääkima
Näkid Metsa matkajuhi Karmen Korjuse sõnul jõuavad nendega metsa naised, kes on teinud selle valiku metsa tulla. Nendes naistes on tema sõnul piisavas koguses uudishimu, elunälga ja julgust tulla keskkonda, mis on suuremal või vähemal määral tundmatu ja kontrollimatu.
«Tänapäeva naisele ei ole kerge jätta kogu vastutust oma igapäevarütmi ning tulla metsa ja usaldada, et sellel ajal on tema eest hoolitsetud. Tänapäeva naine peab olema supernaine ning vastama ühiskonna seatud normidele. Meie näkkidega püüame meelde tuletada, et tegelikult on olemas võimalus ka lihtsalt olla – naine – just sellisena nagu ta hetkel on – elu tipus, põhjas, edus, valus, kasvus, nutus või naerus.»
Lisaks kogenud matkajuhile teenib Korjus igapäevaselt leiba veel e-poe kirjeldajana, mille tegevuse ta maikuuga lõpetab, võttes suve vabaks, et matkata ning hinge laadida. Lisaks on ta ka kaassõltuvuse kogemusnõustaja, sestap on kõik tema osalusega matkad keskendunud enesearengule, naiste keskmesse toomisele ja hirmude ületamisele. Muuhulgas saab tema matkadel ka loovkirjutada ja täiest kõrist metsa poole karjuda. Korjuse enda sõnul on matkamine üles leidnud ja ära võtnud tema sügavamad hirmud.
«Sain aru, et iga kord, kui uuesti rajale lähen, seisan silmitsi hirmudega, mis on mind suuremal või väiksemal määral siin elus tagasi hoidnud ja nendele vastu astudes muutuvad need väiksemaks või kaovad üldse. Ütlen ausalt, ei ole võimsamat tunnet, kui kõndida kottpimedas metsas, ilma pealambita ning mitte karta. Ja rajal harjutades on see tunne kandunud üle ka minu igapäeva ellu,» räägib ta.
«Mets on mulle õpetanud, et iva ja varandus pole välistel vastustel või heakskiidul – vaid selles, et ma lähen ja proovin. Ükskõik, mis on lõpptulemus. Kui ma kõnnin matkateel valesse teeotsa, ei jäta ma matka pooleli, vaid proovin uuesti või lähen tagasi sinna, kust ma tegin valepöörde – et siis uuesti alustada ning kõndida seatud sihtpunkti. Ma ei anna alla esimese eksimuse peale, sest seal on peidus õppetund.»
Mida pelgavad Eesti naised enim matkamise juures?
«Märgasid jalgu ja pimedust,» ütleb ta. Mõlemad on tema sõnul pärit lapsepõlvest ning seotud ema või vanaema keelitamisega, et märgade jalgadega jääme haigeks ning pimeduses eksime ära. «Seetõttu tunnemegi hirmu, sest meil pole kontrolli olukorra üle.»
Hirme pelgab aga Korjus ise listi panna, sest hirm on tema sõnul hirm, hoolimata selle suurusest või väiksusest. «Kõige suurem ületus naisele on see, et ta otsustab võtta isekalt ning armastavalt endale aega ning tuleb ja usaldab ühte võõrast naistekampa, kellest saavad tema teekonna kompassid ning tugisambad, et ta jätab koju kõik rollid ning eeldused ja ootused ning laseb endal lihtsalt olla,» ütleb ta.
Samas rõhutab ta, et nemad ei saa aidata ületada ühtegi hirmu, sest naised ületavad neid ise. «Meie aitame kaasa õige keskkonna loomisele, jagades oma lugusid ja kogemusi,» räägib ta. «Ja kambavaim ongi seetõttu tore, et see on nakkav – kui üks teeb ees, tekib tunne, et aga mina suudan ju ka! Ja vahel ei saagi hirmust kohe võitu, aga kasvab ja laieneb arusaamine, et see on tehtav.»
Näkkidega metsa tullakse tema sõnul eelkõige teekonnale midagi avastama, ennast ületama ja otsima ning iga matk on alati erakordne. Õige sünergia loobki iga matkagrupp, mis on alati omamoodi. Vahel on matkadel rohkem vaikust ning enesevaatlust, teisel korral ei jõua ära rääkida ning uudistada.
«Me ei tea, mis see on, aga iga kord tuleb kaasa ka see sõnatu miski, mis muudab hetked nii maagiliseks ja kordumatuks. Me alustame täiesti võõrastena, aga oleksime nagu olnud alati kuidagi seotud. Me ei kohtu rollides, vaid naistena. Naistena, kellel kõigil on oma lugu,» lisab ta.
Igal matkal oma fookus
Nii on ka igal näkil oma lugu. Näkid Metsa matkajuhtide seast leiab ekspeditsioonijuhi, pikamaamatkaja, joogaõpetaja, kogemusnõustaja, taimetarga ja videograafi. Kui igal näkimatkal on olemas tehniline külg, kus õpetatakse naisi kasutama kompassi, filtreerima vett ja valima õiget varustust, siis elamuslik pool sõltubki iga matkajuhi huvidest ja tugevustest. Lisaks korraldatakse ka personaalseid matku, glämpinguga metsaretriite ning matku külalis-matkajuhtidega.
«Mai lõpus toimuvad meil ühepäevased loovusmatkad Eesti polaarmatkaja Maiu Lünekundiga Põrguhavvas, kus lisaks matkamisele avaneb naistel võimalus maalida looduse rüpes Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ja rabajärvi,» räägib Korjus.
«Juuni alguses viime naised Kõrvemaale molutus- ja joogamatkale. Metsakümblusele, joogatamisele ja molutamisele lisaks otsime loodusest tärkavaid ja õitsevaid taimi, mida saab kas matkasnäkina või toidutegemises kasutada. Samuti jõuame sel aastal Eestimaa pannkoogimaastikult Euroopa ja Skandinaavia mägede keskele,» lisab ta.
Mets on hinnangutevaba keskkond
Korjuse sõnul peaks iga naine vähemalt kord elus koos võõraste naistega matkale minema, sest nii suudame mõista ja vaadelda end väljaspool ühiskonnamüra ning muuta matkamisega seotud mõttemustreid, traumasid ja mõttemalle.
«Mets on hinnangutevaba keskkond, see ootab Sind alati, astu lihtsalt sisse! Mets ei õpeta end ainult usaldama, vaid ka endast paremini aru saama – kes ja mis me oleme siis, kui meie kodu on seljakotis ja meie päevas pole muud eesmärki, kui kõndida kindel arv kilomeetreid ning hulganisti aega olla iseendaga.»
Näkid Metsa 3 matkahäkki:
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)