ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kui mängu astub keegi kolmas

Suhtekolmnurgad tekivad tavaliselt siis, kui paari enda suhe pole päris korras ja probleeme ei räägita omavahel selgeks. Foto: Shutterstock

Suhtekolmnurk. Kõik, kes seda sõna kuulevad, mõtlevad kohe armukesele. Olukorrale, kus püsisuhe ei lagune, aga ühel poolel tekib kõrvale veel keegi. Vahel on suhted temaga tihedamad, vahel hõredamad, ja mis seal salata – suhtluse tihedus ja hõredus sõltub sageli sellest, milline on psühholoogiline kliima püsisuhtes.

Psühholoogias on suhetega seotud kolmnurkadel aga hoopis laiem tähendus. Kahe inimese suhe – ükskõik kui pilvitu – on vahel ikka konfliktne. Kui omavahel mingil põhjusel pole võimalik avatult ja selgelt olukorda ära lahendada ning pinge jääb vinduma, siis see pool, kes pingega kehvemini toime tuleb, otsib kedagi või midagi pinge maandamiseks.

Valik selleks on lai. Armukestest oli juba juttu – lisaks seksile leitakse sealt ka kuulaja kõrv, inimene, kellele püsisuhte muresid kurta. Valikusse kuuluvad aga kõik, kellele suhtemuresid räägitakse või keda mingil moel appi kutsutakse. Sõbrannad ja sõbrad, töö- ja topsikaaslased, omaenda vanemad ja õed-vennad, äiad-ämmad samuti.

Olukorrad, kus täiskasvanute paarisuhtes üks pool alati keerulisel ajal oma ema või isa platsi kutsub, jõuavad üsna tihti pereterapeudi kabinetti, sest põlvkondadevahelisi sekkumisi ei taluta väga lihtsalt.

Sõpradele-sõbrannadele kirumist, nendelt nõu küsimist – selle asemel et kodus partneriga asju selgeks rääkida – peetakse aga peaaegu normaalseks. Sedagi räägitakse üsna muhedalt-rahulikult, kui kellelgi on komme pingeliseks muutuva koduse õhkkonna puhul kõrtsi, sportima, tööle või puid lõhkuma minna. Kuulajad noogutavad ja enamasti ei mõtle sellele, kuidas tunneb end sellisel puhul partner või kas nii lahendamata arusaamatused kuhjuma ei hakka ja suhet ussitama ei aja.

Spetsialist on kolmanda rolliks valmis

Alati pole mõne inimese või tegevuse kolmnurka sikutamine kurjast. «Kolmnurgastamises» pole ka midagi inimestele ainuomast – seda on šimpanside juures palju kirjeldanud näiteks maailmakuulus primatoloog Frans de Waal.

Teatud elukutsete esindajate kaasamine arusaamatuste lahendamisse käib elu juurde. Perelepitajad ja psühholoogid-psühhoterapeudid, politseinikud, juristid ja elukutselised läbirääkijad, aga lastele mõeldes muidugi ka lapsevanemad ja haridusasutuste personal on kõik selles rollis – ja selleks valmis.

Kui õed-vennad või lasteaiarühm omavahel läbi ei saa, siis õpetatakse neid suurtelt abi otsima. Perevägivalla puhul julgustatakse pöörduma politseisse ja soovitavalt terapeudi poole, enne kui suhtes asjad nii hulluks lähevad.

Vahel ei jää ka argielus muud üle kui pingeid kellegi teise poole pöördudes leevendada. Kui juhuslikult kohatud müüja poes on ebaviisakas ja pole tahtmist ega aega temaga maid jagama hakata, siis kodustele negatiivse kogemuse kirjeldamine loob mõistmist ja teeb tuju paremaks. Või kui ollakse ametis, millest loobuda ei taha, aga mõne kolleegi või lausa ülemuse toksiline viis suhelda närvi ajab, kuid midagi selle vastu teha ka ei saa, siis sõbralikumale kolleegile kurtmine võib elu natukegi talutavamaks teha.

Kolmnurkade mõistlikkuse üle otsustamisel võiks abi olla küsimustest: kas toimetan sel viisil kõigis pingelistes suhetes ning kas saan kõige lähedasemate inimestega otse rääkida?

Millal muutub kolmnurgastamine probleemiks? Eks ikka siis, kui sellest saab inimese jaoks domineeriv viis, et tulla toime suhetega seotud pingetega – otse asju õige inimesega selgeks ei räägita, kirutakse või kurdetakse mujal või üritatakse probleemsele suhtele mitte mõelda, tähelepanu suunatakse kogu aeg muudele asjadele.

Probleemid jäävad lahendamata ja kogunevad. Mida suuremaks nende hulk läheb, seda rohkem peab pingutama stressi maandamisega. Alguses piisab enda n-ö maha laadimiseks netis suhtefoorumites kirumisest, siis jõusaalis või sõbrannadega kohvitamas käimisest, aga ühel hetkel võib-olla jõutakse kõrvalsuhte või alkoholini või maetakse end üha rohkem töösse. Pinge võib aga ikka kuhjuda ja siis tekivad juba probleemid ka tööl või kõrvalsuhtes – ning kolleegid või armukesed hakkavad omakorda oma pingete maandamiseks variante otsima.

Kuna tegu on potentsiaalselt eskaleeruva probleemiga, võiks kolmnurkade mõistlikkuse või probleemsuse üle otsustamisel olla abi kahest küsimusest: kas ma toimetan sel viisil kõigis pingelistes suhetes ning kas ma oma kõige lähedasemate inimestega saan ikka otse rääkida? Paarisuhte­muredest rääkimist väljaspool koduseinu tajub teine pool pealegi tihti ka lojaalsusemurdmise, reetmisena – seegi lisab suhtesse konfliktsust juurde.

Kolmas oluline pigem halvas mängus

Sellistes suhtekolmnurkades olla pole lihtne ülesanne. Mõnele inimesele meeldib see roll, sest siis tajutakse end tähtsa ja vajalikuna, aga enamasti tekitab kogemata usaldus­isiku või nõuandja olukorda sattumine ebamugavust. Suhete dünaamika kipub paraku tõesti olema selline, et kolmas osapool – olgu see kolleeg, sõber või armuke – hoitakse eemal, kuni keskses suhtes on kõik rahulik ja ta otsitakse üles vaid pingete korral. Mingi hetkeni võib kolmas tunda end olulisena, aga õige pea saadakse oma funktsioonist aru ja siis tuntakse end vahel ka lausa ärakasutatuna.

Kolmanda osapoole kaasamine ei pruugi tähendada ainult kurtmist või nõu küsimist. Paarisuhtes võib vanemale, vanavanematele, ämmadele-äiadele ja eri masti tuttavatele lisaks kolmnurka tassida ka jutud endistest kaaslastest, olgu need siis kaudsed võrdlused praeguse partneriga või ebamäärased mõtisklused, et «ei tea, miks ta mu Instagrami jälgijaks hakkas».

Kolmnurkade mäng on seegi, kui kuuleme fraase «see ja see ütles sinu kohta seda ja toda», olgu juttu siis positiivsest või sagedamini negatiivsest. Mõnikord juhtub selline asi kogemata, aga kui just negatiivset infot sedamoodi edastatakse, võiks proovida küsida: miks ma sinu meelest pean teadma, mida see või too minust räägib? Julgemad meist võivad ka otse öelda, et palun ära teiste inimeste arvamusi minuni too, kui tarvis, küll nad võtavad ise ühendust. Kolmnurgast välja saamine, selle ringmängu katkestamine on meie kõigi enda teha – isegi kui see vahel on tõepoolest keeruline ja eeldab teadlikku muutust suhtlemisviisis.

Vanemad kisuvad lapsed vastutama

Kõige hullem on kolmnurgastamine siis, kui paarisuhte tülidesse kisutakse lapsed. Võimalusi selleks on väga erinevaid. Lahutuse puhul pannakse nad pooli valima, üks või mõlemad vanemad üritavad neid pihiisana kasutada – võttes lapselt nii lapserolli ja surudes ta vastutama vanemate probleemide eest. Lapse enda vajadused jäävad krooniliselt tagaplaanile, ta õpib kikivarvul käima ja iga oma sõna või lauset läbi mõtlema, omalaadses hooldaja rollis olema. Seda ka siis, kui vanemad selle kõige juures korrutavad, et nad lapsest südamest hoolivad.

Aga lapsi kasutatakse suhtepingete leevendamiseks ka muul moel kui lahkumineku ajal. Üks vanem pakub lapsele suuremaid hüvesid ja lõdvemaid piire kui teine, kohtleb last oma semuna. Arusaamatusi paarisuhtes on lihtsam eitada, kui tohutu aur läheb ühiselt lapse tervise, andekuse või käitumisprobleemidega tegelemisele (mõni julgema ütlemisega pereterapeut võib siis kommenteerida, et laps peab selles peres olema probleemne ja jääma koju sellisena ka täiskasvanuks saades, et vanemaid koos hoida).

Vahel võivad väga erinevad spetsialistid öelda, et lapsel pole häda suurt midagi, aga taolises peres selline seletus paraku ei sobi. Laps võib muutuda ka patuoinaks – rahulolematus partneriga elatakse välja lapses vaid vigu nähes. Omaenda lähisuhetes on sellisel lapsel täiskasvanuna paras väljakutse, kuidas lähedusel ja võrdsetel alustel soojal ja avatud suhtel üldse tekkida lasta, sest tema kogemus on lihtsalt niivõrd teistsugune – ja kolmnurgastamise komme kipub paraku põlvkonniti edasi kanduma.

Mida teha kolmnurkadega?

• Mida teed, kui läbisaamine teise inimesega kisub pingeliseks? Kas arutad temaga probleemi ja saate kokkuleppele või kaasad kellegi kolmanda või hakkad eriti hoogsalt töötama, alkoholi tarbima või mõne hobiga tegelema?
• Mida lähedasem on kahe inimese suhe, seda olulisem on, et saaks arusaamatused omavahel selgeks räägitud. Kui püsivalt astub mängu keegi kolmas, jäävad probleemid lahendamata ja lisandub ka abituse ja jõuetuse tunne.
• Tuleta meelde, milliseid suhtemustreid kogesid lapsepõlves. Kui vanemad omavaheliste arusaamatuste puhul pöördusid sinu poole (rõhutasid su käitumisprobleeme, võimeid, tervisemuresid või kurtsid teise vanema patte), on oht, et satud ka täiskasvanuna sarnasesse rolli.
• Ole vanemana hoolas, et laps ei muutuks tülide korral vahemeheks või peksupoisiks. See oht on suur lahutavate vanemate puhul, aga võib ette tulla ka tavaliste peretülide puhul. Mis iganes suurte vahel toimub, laps peab saama olla laps. Vanemad peavad ise oma arusaamatustega hakkama saama või otsima kellegi, kelle rolliks ongi keerulisi suhteid klaarida aidata (psühholoog, lepitaja, jurist).
• Lapsevanemana õpeta last suhtlema otse inimesega, kellega on tekkinud arusaamatus. Juba põnnidega saab arutada, mis hetkeni proovitakse liivakastis ise ära leppida ja millal kutsutakse keegi suur. Mõtle ka, kas laps saab kodust kaasa oskuse konflikte rahulikult lahendada.
• Kui oled sattunud kolmandaks pooleks, siis tea, et sa saad sellest rollist loobuda. Kas see sulle meeldib? Mõtle, miks sind sinna tahetakse? Kas sinu tegevus aitab kahte inimest paremini suhtlema? Kui ei, siis on mõistlik öelda, et selline roll ei sobi.
• Mõtle, mis toimub sinu töökohas. Kas töötajaid innustatakse omavahel asju ära klaarima või arutatakse asju selja taga. Kõige parem, kui keeruliste olukordade lahendamiseks on olemas keegi usaldusväärne inimene, kelle roll ongi vahemeheks olla.