Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Surmava ajuvähi vastu terendab tõhus ravi

Copy
Geeli kapseldatud tüvirakud (rohelised) tuvastavad ja tapavad glioblastoomi rakke (punased).
Geeli kapseldatud tüvirakud (rohelised) tuvastavad ja tapavad glioblastoomi rakke (punased). Foto: Shah lab (CSTI)
  • Uus ravi kasutab vähirakkude "surmaretseptoreid"

Glioblastoomi ehk ühe levinuma ja agressiivsema ajuvähi vastu pole siiani ravi leitud. Paljud vähiravimid ei suuda aju ja vere vahelist bioloogilist barjääri läbida, mis aju kaitseks loodud on. Ka kirurgia ei ole enamasti tõhus. Katsed näitavad, et uudne tüvirakuravi võib olla kiire ja tõhus ning võib tulevikus ellujäämisvõimalusi märkimisväärselt parandada.

Uut tüüpi ravi aluseks on avastus, mis võimaldab veres ringiliikuvate kasvajarakkude pinnalt üles leida «surmaretseptorid». Nende sisselülitamine suunab vähirakud rakusurma protsessi.

Seni on umbes sarnast lähenemist kasutatud nii, et on võetud patsiendi enda tüvi- või immuunrakud ja kujundatud need geenimanipulatsiooni abil ümber rakkudeks, mis suudavad vähirakke rünnata või õhutada immuunsüsteemi vähirakke ära tundma ja intensiivsemalt ründama.

Kuna glioblastoom on kiire kuluga ja esimeste märkide ilmnemisel juba laialt levinud, siis püütakse kasvaja kirurgiliselt eemaldada võimalikult kiiresti ja alustada keemia- ja kiiritusravi.

Patsientide keskmine eluiga pärast diagnoosi saamist on lühem kui 1 aasta.

Patsiendi enda rakkude ümberkujundamine nõuab aga palju aega – ja aega selle kasvaja puhul paraku ei ole. Kõige mõistlikum on tüvirakuravi alustada kohe pärast operatsiooni. Nii töötatigi välja uus meetod, kus kasutatakse juba varem terve inimese luuüdist võetud tüvirakke, mida on vajalikul viisil töödeldud ja n-ö riiulile ootama pandud. Need rakud on kujundatud vabastama valku, mis seondub vähirakkude surmaretseptoritega ja algatab rakusurma.

Kuigi hiirtega tehtud katsete tulemustesse tasub suhtuda teatud ettevaatusega, sest tihti inimesel samu protseduure korrates asi ei tööta, on selle katse tulemused vägagi lootustandvad. Harva juhtub nii, et kõik laborihiirtest «patsiendid» ravikatsetel paranevad ning ei ilmuta ka mingeid suuri kõrvaltoimeid. Kõik hiired, kes said pärast operatsiooni geelikapseldatud tüvirakupõhist ravi, olid 90 päeva pärast ravi veel elus – võrreldes hiirtega, kellele tehti ainult kasvaja eemaldamise operatsioon ja kelle keskmine elulemusaeg oli 55 päeva. Kui kõik uut ravi saanud katseloomad on 90 päeva pärast elus, siis järelikult võib keskmine elulemus pikeneda veel väga palju – lausa kordi. Geeli kasutamine ravimite organismi viimisel on ka teistes katsetes väga häid tulemusi andnud, seepärast pole ehk edu ka nii üllatav või seletamatu. Uurijad hindasid lisaks ravi ohutust, kasutades erinevaid tüvirakuravi annuseid. Nad ei leidnud kasvajatega või ilma kasvajateta hiirtel toksilisuse märke.

«See on meile teadaolevalt esimene uuring, mis tuvastab kasvajarakkude sihtretseptorid juba enne ravi alustamist ja kasutab pärast kasvajaoperatsiooni biolagunevat, geelkapseldatud, valmis tüvirakkudel põhinevat ravi,» ütles Khalid Shah, kes on tüvirakkude ja immunoteraapia keskuse (CSTI) direktor ja Brighami haigla neurokirurgia osakonna ning Harvardi ülikooli tüvirakkude instituudi (HSCI) teadusuuringute asejuht.

Tulemused on avaldatud ajakirjas Nature Communications.

Uuringu tulemused sillutavad teed I/II faasi kliinilisteks katseteks nende glioblastoomipatsientide seas, kellele tehakse järgmise kahe aasta jooksul ajuoperatsioon. Shah ja tema kolleegid märgivad, et seda ravistrateegiat saab rakendada erinevate kasvajate puhul ja rakenduse edasised uuringud on õigustatud.

«Lisaks selle ravi märkimisväärsele edukusele näitavad need leiud, et saame vähihaigete raviks kasutada tervete inimeste tüvirakke,» ütles Shah. «See töö loob aluse konstrueeritud terapeutilise tüvirakkude biopanga ehitamiseks, mis on suunatud kasvajarakkude erinevatele retseptoritele ja kasvaja mikrokeskkonna immuunrakkudele, mida saame ühel päeval kasutada paljude raskesti ravitavate haiguste raviks, sealhulgas ka glioblastoomi raviks.»

Tagasi üles