ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kevad – põllul ja peenras tärkab tüli

Kartuli mahapanekust tõuseb tüli. Foto: Sille Annuk

Kartulipaneku aeg on käes ning on ka üliviimane aeg peenramaa köögivilja jaoks ette valmistada. Kasvuhoone värskendamisest ärme räägigi, on teine mitu aastat juba lagunemas. Õunapuid lõikavad praegu vaid hullud, need hakkavad ju kohe õitsema – seega peaks juba peast läbi laskma sõjaplaanid kurjade kahjuritega võitlemiseks. Kas maa peab läbi kaevama poole meetri või parem heaga poole kilomeetri sügavuselt, et naat, orashein ja põldosi tüli ei teeks?

Kõik need aiandusküsimused võivad peast läbi käies tekitada mitmesuguseid emotsioone. Agar aednik on elevil, kui saab näpud mulda pista ja ühe kevadtoimetuse teise järel plaani või kuufaaside järgi ette võtta. Aga need, kellele kõik see tähendab vastumeelset igakevadist kohustust kellelegi teisele tont teab kui vana kombe järgi appi minna, kogevad jõuetust ja ohkavad: «Eesti matust» oli naljakas vaadata talvel, aga kevadel enam mitte.

Aiatöödes abistamine on emotsionaalne teema. Kuidas sa siis ei aita oma vanemaid, vanavanemaid? Või ka nooremaid sugulasi-tuttavaid, kes kutsuvad appi põhupeenraid tegema või kogukonnaeda rajama? Patuse süüdlase tunne võtab võimust. Talus on ju ikka läbi aegade tööd koos tehtud. Maa annab toidu, kartulisalved ja moosiriiulid on omalaadsed turvatunde alustalad (toidujulgeolek, öeldakse moodsalt).