ME SAAME HAKKAMA ⟩ Lapsed lahkuvad kodust. Jääb lein

Tühja pesa sündroom tabab lapsevanemat, kelle võsukesed on suureks saanud ja kolivad välja. Foto: Sille Annuk

Alles sa kartsid, et kui sa seda titat natuke valesti hoiad, siis kukub ta maha. Läheb kindlasti katki. Alles saatsid esimest päeva sõime ja alles eile – jah, nii see tundub – oli aeg, kui südamevärinal lubasid lapsel omapäi kooli minna, püüdes mitte mõelda kõigile neile autodele. Ja see, kuidas sa olid surmani tüdinud sellest, et ühelgi hommikul ei suutnud teismelisest võsuke ise äratuskella tirisema panema ning sina pidid teda enam-vähem jõuga üles äratama... See oli ju otseses mõttes eile.

Nüüd igatsed sa kõiki neid hetki ja emotsioone taga, sest nüüd oled sa silmitsi tõsiasjaga, et veel mõned eksamid, lõpupidu, mõned kandideerimised ja kuu või paari pärast läinud ta ongi. Oma elu peale, mujale õppima või tööle. Sa peaksid olema rõõmus ja õnnelik lapse edu ja enda taasleitud vaba aja üle, aga ometi valitseb sees mingi imelik tunnete segapuder.

Tühja pesa sündroom – selle looduse- ja meditsiiniseguse sildi alla püütakse kokku võtta tundmused, mis tabavad kodust oma elu peale lahkuvate laste vanemaid. Kurbus ja kaotustunne viitavad sellele, et midagi on jäädavalt muutunud.