ME SAAME HAKKAMA ⟩ Lapsed lahkuvad kodust. Jääb lein

Tühja pesa sündroom tabab lapsevanemat, kelle võsukesed on suureks saanud ja kolivad välja. Foto: Sille Annuk

Alles sa kartsid, et kui sa seda titat natuke valesti hoiad, siis kukub ta maha. Läheb kindlasti katki. Alles saatsid esimest päeva sõime ja alles eile – jah, nii see tundub – oli aeg, kui südamevärinal lubasid lapsel omapäi kooli minna, püüdes mitte mõelda kõigile neile autodele. Ja see, kuidas sa olid surmani tüdinud sellest, et ühelgi hommikul ei suutnud teismelisest võsuke ise äratuskella tirisema panema ning sina pidid teda enam-vähem jõuga üles äratama... See oli ju otseses mõttes eile.

Nüüd igatsed sa kõiki neid hetki ja emotsioone taga, sest nüüd oled sa silmitsi tõsiasjaga, et veel mõned eksamid, lõpupidu, mõned kandideerimised ja kuu või paari pärast läinud ta ongi. Oma elu peale, mujale õppima või tööle. Sa peaksid olema rõõmus ja õnnelik lapse edu ja enda taasleitud vaba aja üle, aga ometi valitseb sees mingi imelik tunnete segapuder.

Tühja pesa sündroom – selle looduse- ja meditsiiniseguse sildi alla püütakse kokku võtta tundmused, mis tabavad kodust oma elu peale lahkuvate laste vanemaid. Kurbus ja kaotustunne viitavad sellele, et midagi on jäädavalt muutunud.

Jah, see on omamoodi lein. Mingi eluperiood on pöördumatult läbi, tagasi seda ei saa. Isegi kui bumerangipõlvkonna täiskasvanud lapsed tulevad teinekord uuesti koju elama (oma pinda üürida on kallis, vanemate juures on mugavam, eaka vanema eest peab hoolitsema...), on see juba hoopis teine olukord. Kui alaealine laps kodus elas, oli see tavapärane, kui täiskasvanud laps koju tagasi tuleb, tunnevad vanemad sageli ebamäärast ängi, et asi päris nii ikka olema ei peaks.

Vahel tulevad laste täiskasvanuks saamise ja kodust välja lendamise muutusele mõeldes või isegi peaaegu mõtlemata suvalisel hetkel pisaradki silma.

Ärevus ja hirm on tundmused, mis võivad vanemaid tabada väga mitmel põhjusel. Kui laps läheb oma elu peale, kas see tähendab, et ma olen nüüd vana? Kuidas mu laps omaette elades ja võõras linnas hakkama saab? Rahaga oskab majandada? Aga alkoholiga? Kas tal tuleb meelde teha seda ja toda ja siis veel seda sajandat asja ka?

Kodus kujuneb välja täiesti uus elurütm – ja suured muutused tekitavad alati ärevust.

Südames võib lapsevanemal olla veider eemaletõugatu tunne isegi siis, kui mõstus teab, et nii see elu ju käibki ja on alati käinud – et linnupojad peavadki pesast välja lendama. Vanemad on enda peale aga vahel pahased ja kogevad süüd, sest pole enda meelest lapsega piisavalt aega veetnud, piisavalt eluks hädavajalikke oskusi õpetanud, piisavalt kallistanud ega ühiseid rõõmsaid mälestusi loonud.

Segamini võib olla löödud lapsevanema minapilt ja sihid. Kes ma üldse olen, millele nüüd elus keskenduda? Varem täitis päevi laste elu korraldamine, nendega suhtlemine, keelamine-kiitmine (palun pane muusika vaiksemaks!; nii vahva, et õpetaja koolis su püüdlikkust märkas!) või koos müramine, aga mis nüüd? Võiks ju olla rõõmus, et saab vabamalt võtta, aga tegelikult on imelik olla ja vahel lausa ebameeldivgi. Millega täita eesseisvaid tühjavõitu tunde ja millega täita laste haldamise mõtetest ning logistikaplaanidest tühjaks jäänud pead?

Frustratsiooni üks allikas on tihti tunne, et laste elu ei õnnestu nüüd enam suunata ja kontrollida – aga tahaks ju. Veel enamgi, korraga ei pruugi lapsevanem enamikku suureks sirgunud laste elust isegi teada mitte. Kas jõuad trenni, kas õhtusöök on tervislik ja kasutad hambaniiti, on uni küllaldane – mitte midagi ei saa enam ise teada, kõike peab küsima. Kui veab, siis vastatakse.

Kui kodus elades oli lapsel, olgu siis alaealisena või lihtsalt sama pinna peal elutseva viisaka pereliikmena, kohustus ja loodetavasti komme enda tegemistest-liikumistest teada anda ning lapsevanem võis seda lapselt küsida, siis nüüd võib mõte, et laps ei pea täisealisena enam kohe mitte midagi teatama, olla päris õudne.

Enamik lapsevanemaid teab südamepõhjas sedagi, et mida rohkem info nõudmise, uurimise ja soovituste jagamisega peale käia, seda kaugemale laps tõmbub. Nii oli lapse kodus elades, nii saab olema ka ta välja kolides. Kuidas leida tasakaal lapsevanema jätkuva loomuliku huvi, täiskasvanud lapse heaolu pärast muretsemise ja lapse iseseisvuspüüete austamise vahel – see on täisealiseks saava lapse vanema üks suuremaid dilemmasid.

Täiesti omaette suur stressiallikas tühja pesa sündroomi juures on muidugi mure paarisuhte pärast. Ühte suhtepoolt võib laste kodust lahkumine häirida rohkem kui teist – see erinevus võib viia äärmisel juhul väga valusate ja ebaõiglaste süüdistusteni: kas sina siis last ei armastanud, et tühi kodu sind ei häirigi? Pole normaalne lapse külge nii klammerduda, et ilma üldse olla ei oska!

Mida rohkem on lapse vanemad olnud justnimelt vanemad – mitte teineteise kallimad, mitte eraldi indiviidid –, seda raskem on nüüd oma suhet ümber mõtestada. Kas meil on üldse millestki rääkida? Mida me kahekesi koos võiks teha?

Kui sellistele küsimustele mõtlemine tekitab kõleda tunde, võib kuskil juba valmis ootamas olla küsimus, et kui peale laste midagi muud ühist ega huvitavat ei seo, siis milleks üldse enam koos olla ja rahulolematult koos surma poole tiksuda?

Paaridel, kes on teadlikult koos püsinud põhimõttel, et kuni lapsed elavad kodus, seni ei lahuta, on mingis mõttes isegi lihtsam. Need paarid aga, kel on endast kuvand kui hästi läbi saavast, toimekast ja rõõmsast suhtepaarist, võivad saada suure ehmatuse osaliseks, kui neile jõuab kohale tõsiasi, et kõik see hea oli paraku tingitud vaid laste ümber ja heaks tegutsemisest.

Tühja pesa sündroomi tõenäosust ennustavad mitmed tegurid. Tõepoolest, konfliktne või õõnsavõitu paarisuhe, kus partnerid on pea kogu aeg – ka kahekesi olles – vaid lapsevanemad ja mitte kunagi kallimad, on üks riskitegur. Vanemarolli ülisuur domineerimine ema või isa minapildis on muidugi teine.

Kui üks vanematest – sagedamini ema – on olnud täiskohaga kodune lapsevanem, on temal tühja pesaga harjuda palju raskem. Kui vanemal on olnud lapsega selline side, et laps on sattunud olema ka sõbra ja toe eest, on keerulisem.

Lapse väljakolimisega samal ajal juhtuvad muud asjad – näiteks kellegi surm või haigus, kolimine või pensionile jäämine – teevad muutusega harjumisest suurema proovikivi.

Riskitegurite hulka kuulub kindlasti ka see, kui isiksuseomadustelt ollakse suur muretseja või kui kohanemine uute oludega tuleb üldse raskelt.

Kuidas tühja pesa sündroomi vältida?

• Harjumatu ja imelik tunne, kui elus on nii suur muutus, on normaalne. Püüa mõtiskleda ja vaadelda, mis tundeid koged. Ära eita neid, sest nii on kohanemine raskem.
• Paras kondiproov on välja mõelda, milline uus suurem siht võiks sul nüüd ees olla. Uus amet? Minna kõrgkooli veel midagi uut õppima? Avastada endas mingi uus külg? Täiskasvanud lastele eemaloleva konsultandi rollis olemine on juba omaette uus roll nagunii.
• Tuleta meelde, mida sulle meeldis teha varem, kui aega jätkus enda jaoks piisavalt. Jah, sellest võib olla palju aastaid, aga mis siis. Pea meeles: kodust maailma lennanud lapsed on rõõmsad, kui nad näevad, et vanemad saavad eluga kenasti hakkama ja nende pärast ei pea muretsema.
• Murelikkus ja igatsus laste järele on normaalne, aga püüa sellega muul moel hakkama saada, kui lastega pidevalt kontakti otsides, neile helistades ja sõnumeid saates või tundide kaupa nende sotsiaalmeedia kontol luurates. Sinu ärevus võib nii korraks leevendust saada, aga lapsed võivad seda kogeda usaldamatuse ja iseseisvuse piiramisena.
• Kui on kange kiusatus suureks saanud lapsi ikka õpetada ja nõu anda ka siis, kui pole küsitud, tuleta meelde: nii ei soodusta sa seda, et laps õpiks ise mõistlikke otsuseid tegema ja hakkama saama. Lapsel on praegu uus põnev eluetapp ja isegi kui ta välja ei näita, vajab ta vanema usaldust väga.
• Kohe kindlasti ära tekita lastes süütunnet ega viita ebamääraselt, aga emotsionaalselt, et nad võiksid sinust ikka rohkem hoolida. Võta selle asemel initsiatiiv ja paku lastele välja, et arutate läbi edaspidise omavahelise suhtlemise viisid. Kord nädalas ühine õhtusöök? Paar korda nädalas telefonikõne? Lapsed oskavad hinnata vanema valmidust nende privaatsust ja toimetulekuoskusi austada.
• Mõtle läbi, millised inimesed sind ümbritsevad ja millistest inimestest tunned puudust. Kellega sul oleks praegu huvitav ja arendav suhelda? Murelikke mõtteid tühja pesa pärast jaga nendega, kellelt on loota mõistmist või kes ise on sarnases olukorras olnud. Nii ei satu tegelaste otsa, kel on peas stereotüüpne uskumus, et lapse iseseisvumine peab olema vanemate jaoks kõige rõõmsam aeg.
• Paarisuhtes on käes aeg, kui tuleb suhtele mõelda väga teadlikult. Meenutage ja taasavastage teineteises neid omadusi, miks teist kunagi üldse paar sai. Kutsuge teineteist kohtama – jah, alguses kasvõi itsitades – ja lõpetage voodis, nagu ammusel ajal. Tuletage meelde lastevabu teemasid, millest kunagi võisite rääkida tundide kaupa.
• Pea meeles, ajaga see imelik tühjast pesast tingitud tunnetepusa laheneb. Sa tunned uhkust ise hakkama saava lapse üle ja selle üle, et ta oskab olla oma elu peremees. Sa saad aru, et oled ära teinud suure töö ja võid nüüd selle vilju nautida. Ühtlasi hakkad kohustustest vabamana esmapilgul üllatavalt palju nautima uusi kokkusaamisi oma suureks saanud lapsega. Vanema ja lapse rolli pingeid on vähem ning seetõttu võite alles nüüd avastada, kui põnev inimene teine tegelikult on.