Milliste haigustega tuleks võidelda, kui elaksid keskaegses linnas?

Keskaeg. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Elu keskajal oli ohtlik. Kokkupuude nakkushaigustega võis toimuda nii lossis kui ka kloostris. Viirused levisid kiiresti, seda hügieeni puudumise, halva kanalisatsiooni ja ülerahvastatuse tõttu tingitud hädade pärast. Sellised olud aitasid kaasa musta katku ja ka muude haiguste levikule. Millised haigused siis levisid?

Leepra

Praegu Hanseni tõveks kutsutud pidalitõbi põhjustab nahakahjustusi ja närvikahjustusi, mis võivad kahjustada inimese silmi ja jäsemeid. Leepra areneb aeglaselt ja nähtavate sümptomite ilmnemine võib võtta aastakümneid.

Keskaegses ühiskonnas heideti pidalitõbised linnadest, alevikest, küladest ja isegi väiksematest kogukondadest välja. 12. sajandil Prantsusmaal rajati hooneid, kus hoolitseti pidalitõbiste eest, need rajatised kuulusid kirikute heategevuse egiidi alla. 

Leepra oli levinud nii Bütsantsi impeeriumis kui ka Lääne-Euroopas, sageli kandsid haigust palverändurid ja ristisõdijad. Vana Testamendi kohaselt keelduti pidalitõbiste matmisest mittepidalitõbiste kõrvale. 

Katk

Must katk levis Aasiast Euroopasse 14. sajandi keskpaigas. Selle haiguse eest ei olnud kaitstud mitte keegi ning seetõttu tõi see kaasa miljoneid inimohvreid. Katk levis peamiselt kaubaühenduse kaudu ning kaubalaevadel elutsevate nakatunud hiirte ja rottide tõttu. 

Bubooniline katk mõjutas inimese lümfisüsteemi, põhjustades lümfisõlmede ümber asuvate piirkondade turset ja värvimuutust. Kopsupõletik tungis kopsudesse, samas kui septitseemiline katk tekkis siis, kui bakterid sisenesid inimese vereringesse. Kopsupõletik oli kõige ohtlikum ja nakkavam, kuna see võis edasi kanduda õhu kaudu. 

Teised katku sümptomid olid palavik, oksendamine ja valud. Enam kui 50 protsenti juhtudest lõppes surmaga. Must katk hirmutas kõiki: paljudes keskaegsetes linnades oli nii palju surnukehasid, et väidetavalt täitsid nad iga nurga. Kuna surnuaiad olid täis, olid nad sunnitud kaevama tohutuid kaevikuid, kuhu nad matsid sadu inimesi, kes olid katku surnud. 

Higistamise haigus

Peamiselt Inglismaal levinud higistamishaigus esines 1485. aastast kuni 16. sajandi lõpuni. Ainuüksi 1485. aastal võttis higistamishaigus Londonis elu 15 000 inimeselt. Pärast haiguse esialgset rünnakut kadus see kuni 1508. aastani ja ilmnes uuesti 1517. aastal. Higistamishaigus levis Mandri-Euroopasse ja tabas 1520. aastatel Flandriat, Saksamaad, Rootsit ja mitmeid teisi piirkondi. 

Sümptomiteks oli peavalu, valu seljas ja õlgades ning iiveldus. Selle järgnes higistamine, deliirium ja kõhuvalu. Raskemad sümptomid kestsid 15–21 tundi ja nendega kaasnes ränk väsimus, mis võis lõppeda kooma või elukaotusega.

Higitõbi tabas enim kõrgklassi ja võis mõne tunniga lõpetada täiskasvanud inimese elu. Teadlased on väitnud, et higistamishaiguse põhjustas tüüfus, gripp, botulism või hantaviirus, kuid lõplikku haiguse allikat pole leitud.

Tuberkuloos

Keskajal «valgeks katkuks» nimetatud tuberkuloosi sümptomiteks oli palavik, püsiv köha ja suurenenud lümfisõlmed. Usuti, et tuberkuloos on väga nakkav, kuid see kimbutas enamasti vaeseid linnaelanikke, kes elasid ebasoodsates hügieenitingimustes.

Düsenteeria

Düsenteeria levis keskaegsetes linnades, linnades, külades, kloostrites ja sõdurite seas. Haigust põhjustasid bakterid, mis tulid saastunud veest või toidust. Sümptomiteks on verine kõhulahtisus, palavik ja dehüdratsioon. Haiguse põhjus oli keskajal teadmata ning keegi ei olnud düsenteeria eest kaitstud. 

Süüfilis 

Süüfilise päritolu on endiselt vaieldav. 15. sajandi lõpuks oli haigus tabanud tervet Euroopat. 1495. aastal nakatusid väidetavalt Prantsuse sõdurid sellesse haigusesse Napoli piiramise ajal. Hispaania arst ja õpetlane Gaspar Torella kirjeldas süüfilise sümptomeid 1490. aastatel ning tõi välja haavadite tekkimise, mädavillid, valu ja tursed.