Peamiselt Inglismaal levinud higistamishaigus esines 1485. aastast kuni 16. sajandi lõpuni. Ainuüksi 1485. aastal võttis higistamishaigus Londonis elu 15 000 inimeselt. Pärast haiguse esialgset rünnakut kadus see kuni 1508. aastani ja ilmnes uuesti 1517. aastal. Higistamishaigus levis Mandri-Euroopasse ja tabas 1520. aastatel Flandriat, Saksamaad, Rootsit ja mitmeid teisi piirkondi.
Sümptomiteks oli peavalu, valu seljas ja õlgades ning iiveldus. Selle järgnes higistamine, deliirium ja kõhuvalu. Raskemad sümptomid kestsid 15–21 tundi ja nendega kaasnes ränk väsimus, mis võis lõppeda kooma või elukaotusega.
Higitõbi tabas enim kõrgklassi ja võis mõne tunniga lõpetada täiskasvanud inimese elu. Teadlased on väitnud, et higistamishaiguse põhjustas tüüfus, gripp, botulism või hantaviirus, kuid lõplikku haiguse allikat pole leitud.
Keskajal «valgeks katkuks» nimetatud tuberkuloosi sümptomiteks oli palavik, püsiv köha ja suurenenud lümfisõlmed. Usuti, et tuberkuloos on väga nakkav, kuid see kimbutas enamasti vaeseid linnaelanikke, kes elasid ebasoodsates hügieenitingimustes.
Düsenteeria levis keskaegsetes linnades, linnades, külades, kloostrites ja sõdurite seas. Haigust põhjustasid bakterid, mis tulid saastunud veest või toidust. Sümptomiteks on verine kõhulahtisus, palavik ja dehüdratsioon. Haiguse põhjus oli keskajal teadmata ning keegi ei olnud düsenteeria eest kaitstud.
Süüfilise päritolu on endiselt vaieldav. 15. sajandi lõpuks oli haigus tabanud tervet Euroopat. 1495. aastal nakatusid väidetavalt Prantsuse sõdurid sellesse haigusesse Napoli piiramise ajal. Hispaania arst ja õpetlane Gaspar Torella kirjeldas süüfilise sümptomeid 1490. aastatel ning tõi välja haavadite tekkimise, mädavillid, valu ja tursed.