Milline võiks olla üks õige suvi? Jätame päikese ja palavuse kõrvale, mõtleme tegevusele. Kui ujumise ja päevitamise ka kõrvale jätame, siis küllap tuleb paljudele pähe mõte, et suvel on igasuguseid üritusi, kogu aeg toimub midagi. Kontserdid ja peod, suvelavastused ja suguvõsakokkutulekud, grillipeod ja seltskondlikud randaminekud. Jaanipäev kõike kroonimas nagunii. Suvi, see on teiste inimestega suhtlemine ja mõnus ajaveetmine.
Ometi ei kõla see kõigi jaoks mõnusalt. Mõnele võib kogu see suur seltskondliku suhtlemise rõhutamine olla kui haavale soola raputamine – siis, kui endal pole kuskile lustima minna. Ei, asi pole selles, et elataks kuskil inimtühjas Eestimaa võpsikus, kus kedagi ei ole ja midagi ei toimu. Asi on üksildustundes. Füüsiline üksindus on kõigest fakt (ma olen üksi, teisi inimesi ümber ei paista), psühholoogiline üksioleku tunne – üksildus – on aga vahel väga raske kanda. Eriti raske on siis, kui kõik ümberringi aina midagi koos ette võtavad.