Vaimse tervise probleemid on Eesti rahvastikus laialt levinud. Igal viiendal (20%) Eesti inimesel on ärevushäire risk ning enam kui veerandil (28%) depressiooni risk, selgub sotsiaalministeeriumi tellimusel Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli aastatel 2020-2022 tehtud rahvastiku vaimse tervise uuringust. Märkimisväärselt suurem risk vaimse tervise probleemide tekkeks on noortel täiskasvanutel.
Uuringu põhjal esines ligi veerandil täiskasvanutest aastatel 2016–2021 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos, millest kõige sagedasemad olid depressioon (12,4%) ja ärevushäired (9,8%). Võrreldes pandeemiaeelse ajaga on depressiooni ja ärevushäirete risk suurenenud.
Vaimse tervise häirete suhtes on haavatavamad noorukid ja noored täiskasvanud, madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga inimesed ning töötud. Depressioonirisk on suurem naistel, tugeva geneetilise eelsoodumusega inimestel ning riskeeriva tervisekäitumisega inimestel. Samas on lastega peredes elavatel täiskasvanutel vähem vaimse tervise probleeme võrreldes üksi elavate inimestega.
Koroonakriisi ajal olid vaimse tervise riskiteguriteks sotsiaalmajanduslik haavatavus ja sotsiaalse toe puudumine. «Koroonakriisi ajal oli inimeste jaoks kõige suuremaks stressoriks hirm haigestuda ja haiguse tagajärjed. Stressi ning selle negatiivseid tagajärgi aitasid leevendada emotsioonidega toimetuleku oskused ning tervist toetav eluviis nagu piisav uneaeg ja kehaline aktiivsus,» selgitas uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia kaasprofessor Kirsti Akkermann.
Aastatel 2016-2021 kasutas psühhiaatri, psühholoogi või psühhoterapeudi teenuseid 13 protsenti täisealisest rahvastikust. Teenuseid kasutasid rohkem naised (14%) ja 18-24-aastased (26%), samuti madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga inimesed. Erandiks olid väga väikse sissetulekuga inimesed, kes kasutasid Eesti Haigekassa rahastatavaid vaimse tervise teenuseid oluliselt vähem.
Valdav osa vastajatest pidas vajalikuks parandada vaimse tervise teenuste kättesaadavust kriisiolukorras, kuigi isiklikku vajadust teenuste järele tajuti vähe ka eriolukorra ajal. Abivajaduse tekkides eelistas enam kui 2/3 vastajatest abi otsimise asemel ise hakkama saada. Psühholoogi või nõustaja vastuvõtust tundis puudust 13 protsenti vastanutest, psühhiaatri vastuvõtust kaheksa protsenti.
«Peamiste takistustena abi otsimisel nimetati tervishoiusüsteemist tulenevad piiranguid, nende hulgas näiteks liiga pikkasid järjekordi, plaanilise ravi piirangud, teenuste hinda, aga niisamuti vähest usku, et teenustest oleks kasu, ning teadmatust, kuhu pöörduda,» kommenteeris uuringu autor, Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Kenn Konstabel.
«Riiklikud andmekogud tõenäoliselt alahindavad ja enesekohased küsimustikud ülehindavad probleemide esinemist. Seetõttu on rahvastiku vaimse tervise probleemide ulatuse täpseks hindamiseks mõistlik enesekohaseid ja registripõhiseid näitajaid kombineerida.»
Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu eesmärk oli saada terviklik ülevaade elanikkonna vaimse tervise olukorrast Covid-19 ajal, et muuhulgas hinnata ka inimeste vajadust abi järele. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul on viimase kahe aasta üks olulisimaid muutusi olnud, et oleme ühiskondlikult hakanud rohkem tähelepanu pöörama mitte ainult oma füüsilisele, vaid ka vaimsele tervisele.
«Terve keha ja terve vaim käivad käsikäes ja seetõttu on tähtis jätkuvalt vähendada vaimse tervise probleemide stigmatiseerimist ning töötada selle nimel, et igaüks, kes seesugust abi vajab, selle ka leiab,» ütles minister Signe Riisalo.
Küsitlusuuringusse kutsuti 20 000 Eesti elanikku alates 15. eluaastast ning see tehti kolmes küsitluslaines, et jälgida vaimse tervise näitajate muutusi aastatel 2021-2022. Küsitlusuuringu tulemusi võrreldi riiklike andmebaaside andmetega nii Covid-19 perioodist kui ka kriisieelsest ajast.
Uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi programmi RITA tegevuse 1 «Strateegilise TA tegevuse toetamine», mille eesmärk on otsida lahendusi sotsiaalmajanduslikele probleemidele Eesti ühiskonnas. Uuringu tegid Tervise Arengu Instituut ja Tartu Ülikool.