«Peamiste takistustena abi otsimisel nimetati tervishoiusüsteemist tulenevad piiranguid, nende hulgas näiteks liiga pikkasid järjekordi, plaanilise ravi piirangud, teenuste hinda, aga niisamuti vähest usku, et teenustest oleks kasu, ning teadmatust, kuhu pöörduda,» kommenteeris uuringu autor, Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Kenn Konstabel.
«Riiklikud andmekogud tõenäoliselt alahindavad ja enesekohased küsimustikud ülehindavad probleemide esinemist. Seetõttu on rahvastiku vaimse tervise probleemide ulatuse täpseks hindamiseks mõistlik enesekohaseid ja registripõhiseid näitajaid kombineerida.»
Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu eesmärk oli saada terviklik ülevaade elanikkonna vaimse tervise olukorrast Covid-19 ajal, et muuhulgas hinnata ka inimeste vajadust abi järele. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul on viimase kahe aasta üks olulisimaid muutusi olnud, et oleme ühiskondlikult hakanud rohkem tähelepanu pöörama mitte ainult oma füüsilisele, vaid ka vaimsele tervisele.
«Terve keha ja terve vaim käivad käsikäes ja seetõttu on tähtis jätkuvalt vähendada vaimse tervise probleemide stigmatiseerimist ning töötada selle nimel, et igaüks, kes seesugust abi vajab, selle ka leiab,» ütles minister Signe Riisalo.
Küsitlusuuringusse kutsuti 20 000 Eesti elanikku alates 15. eluaastast ning see tehti kolmes küsitluslaines, et jälgida vaimse tervise näitajate muutusi aastatel 2021-2022. Küsitlusuuringu tulemusi võrreldi riiklike andmebaaside andmetega nii Covid-19 perioodist kui ka kriisieelsest ajast.
Uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi programmi RITA tegevuse 1 «Strateegilise TA tegevuse toetamine», mille eesmärk on otsida lahendusi sotsiaalmajanduslikele probleemidele Eesti ühiskonnas. Uuringu tegid Tervise Arengu Instituut ja Tartu Ülikool.