Pahaloomulise melanoomi levik on tõusuteel

Nahapinnal näha olev ebakorrapärase kujuga moodustis võib tähendada surmaga lõppevat haigust, kus silmaga on näha vaid jäämäe veepealne osa. Melanoomi kõige edukam ravi on varajane avastamine. Foto: Shutterstock

Nii Eestis kui ka maailmas esineb järjest rohkem pahaloomulist kasvajat melanoomi, mis on hea prognoosiga vaid varajase diagnoosi korral, kirjutab Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloog-vanemarst Kadri Putnik portaalis Med24. 

Melanoomid moodustavad umbes 15 protsenti nahakasvajatest. Haiguse esinemissagedus kasvab kogu maailmas. Sarnast tõusutrendi näitab ka Eesti vähiregistri statistika, kus aastatel 1995–2013 kasvas maliigse nahamelanoomi esinemissagedus nii naiste kui ka meeste seas igal aastal keskmiselt neli protsenti.

Enam kui pooled esmasjuhtudest diagnoositakse noorematel kui 60 eluaastat. Haigestunutest 20 protsenti moodustavad noored täiskasvanud (20–45 a). Eestis sureb kaugelearenenud melanoomi tõttu igal aastal umbes 50 inimest.

Melanoomi iseloomustab varajane metastaseerumine lümfi- ja vereringesüsteemi. Umbes 20 protsenti esmaselt diagnoositud melanoomidest on juba siiretega regionaalsetes lümfisõlmedes või kauglevikuga. Metastaasid on leitavad kõige sagedamini kopsudes ja maksas, luudes ja nahaaluskoes ning ajukoes.

Varakult diagnoositud melanoom on hea prognoosiga, lubades ligi 99-protsendilist tervistumist, kuid metastaseerunud melanoomi korral on elulemuse näitajad väga halvad. Keskmine oodatav eluiga kaugelearenenud melanoomi korral ilma ravita on 6–9 kuud. Kesknärvisüsteemi haaratuse korral on elulemuse näitajad kõige halvemad, viies oodatava eluea pikkuse alla kuue kuu.

Melanoomi riskifaktor

Haigestumuse seisukohalt on kõige enam inimese enda mõjutatav riskifaktor ultraviolettkiirguse (UVK) ekspositsioon nahale, kusjuures naha seisukohalt ei ole vahet, kas tegemist on loodusliku või kunstliku kiirgusega (st solaariumid).

Kui pikaajalist ning kroonilist ekspositsiooni peetakse peamiseks mittemelanoomsete nahavähkide (lamerakuline nahavähk ja basaalrakuline nahavähk) riskifaktoriks, siis melanoomi tekkerisk suureneb eelkõige ägeda ja tugeva nahapõletuse tagajärjel. Põhjuseks peetakse nii UVB- kui ka UVA-kiirguse otsest toimet naharaku DNA replikatsiooni. UV-kiirgus mõjutab negatiivselt ka reparatsioonimehhanisme, mistõttu kahjustunud melanotsüüdid saavad paljuneda. Laste ning noorukite päikesepõletusi peetakse melanoomi tekkeriski seisukohalt väga ohtlikuks, seepärast tuleb eriti suurt tähelepanu pöörata laste nahale.

Melanoomi peetakse ekslikult vaid «heleda naha» haiguseks. Tegelikkuses esineb haigust erinevate naha fototüüpide korral. Tõsi, I–II naha fototüübi korral on päikesepõletuse tekkerisk oluliselt suurem ning seetõttu esineb naha pahaloomulisi kasvajaid ka rohkem.

Naha fototüüpe liigitatakse ultraviolettkiirgusest põhjustatud nahareaktsiooni alusel neljaks:

I – päikesepõletus tekib alati, nahk ei päevitu;

II – päikesepõletus tekib sageli, nahk päevitub vähe;

III – päikesepõletus tekib harva, nahk päevitub alati;

IV – päikesepõletust ei teki kunagi, alati kaasneb päevitus.

Oluliselt suurem risk haigestuda melanoomi on ka patsientidel, kelle nahal esineb rohkelt pigmentneevuseid (üle 100) ning kelle perekonnas on lähisugulastel esinenud melanoom.