TAI: Tartumaal levib kõige rohkem haigust kandvaid puuke

Puugid on aktiivsed. Foto on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu

Puukide arvukus ning nendega levivate haigustekitajate mitmekesisus ja levimus on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud, selgub värskest Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringust. Esimest korda annab uuring ülevaate ka inimese nahale kinnitunud puukidelt leitud erinevate haigustekitajate kohta.

2020. a kevadel kaasas TAI elanikkonna teadust tegema, et koos inimeste abiga kaardistada Eesti puugiohtlikumad piirkonnad. Kampaania ajal, mis kestis 20. maist 31. augustini 2020. aastal, teatati üle 14 500 puugileiust: kokku 23 064 puugist. Inimese kehalt avastati 33 protsenti kõigist leitud puukidest. Eraldi tähelepanu vääris asjaolu, et üllatavalt palju (35 protsenti) kõigist kaardistatud puugileidudest oli pärit koduaedadest. See oli peaaegu sama palju, kui metsa, võsa ja hooldamata teeäärsete alade leide kokku. TAI viroloogia ja immunoloogia osakonna juhataja Julia Gelleri sõnul muudab see seni laialt levinud uskumust, et puugioht varitseb ainult metsas, võsas või mujal hooldamata alal.

TAI uuringutele saabunud 6437 puugist võeti haigustekitajate uuringuvalimisse 3559 puuki, millel analüüsiti peale tuntud puukentsefaliidiviiruse ja Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi veel neoerlihhioosi, inimese anaplasmoosi, taastuvate palavike rühma Borrelia ning puukrikketsiooside tekitajate olemasolu.

«Selleks, et uuringutulemused oleks omavahel võrreldavad, koostasime juhuvalimid, et igast maakonnast satuks uuringule enam-vähem võrdne kogus puuke. Valimit tehes lähtusime neljast kriteeriumist: asukoht, puugi seisund, puugi arengustaadium ja sugu,» selgitas Geller.

Vähemalt ühe haigustekitaja olemasolu tuvastati 62 protsendil kõigist uuritud puukidest. Kõige kõrgem nakatunud puukide osakaal oli Tartumaal (77 protsenti) ning kõige madalam Ida-Virumaal (39 protsenti). Viiendik puukidest osutus korraga mitme  haigustekitaja kandjaks. Kõige rohkem mitme nakkustekitajaga puuke tuvastati Tartumaal, Harjumaal, Viljandimaal ja Lääne-Virumaal.

Nakkustekitajaid kandvate puukide levik maakonniti. Foto: Tervise arengu instituut

Kõige levinumaks haigustekitajaks Eestis osutusid puukrikketsioosi tekitajad Rickettsia perekonnast, mida tuvastati 35 protsendil uuritud puukidelt. Puukrikketsioosi leiti rohkem kui pooltelt Valga- ja Tartumaalt saadetud puukidelt. Rikketsioosiga nakatudes enamikul inimestel sümptomeid ei ilmne ning haigusseisundit ei teki. Siiski võivad mõnel inimesel esineda gripitaolised sümptomid, nagu palavik, lihasevalu, peavalu, hingamishäired, kuid enamasti mööduvad need ise. Nõrgema immuunsusega inimestel võib raskemal juhul olla ka meningiit ehk ajukelmepõletik. Haigust ravitakse antibiootikumidega.

Puukborrelioosi tekitajate levimus Eesti puukides on 28 protsenti. Enim tuvastati borrelioosi Läänemaa puukidel: 41 protsenti. Võrreldes varasemate uuringute tulemustega, on borrelioosi põhjustavate bakterite levimus puukides üle Eesti kasvanud viimase 15 aasta jooksul kohati kuni 2–3 korda. Nakkuse saamiseks kulub vähemalt üle 12 tunni, kuid reeglina üle 1–2 ööpäeva, kuna bakterid paiknevad puugi seedetraktis ning pääsevad sealt süljega välja alles pärast vereportsu sattumist puugi kõhtu.

Haiguse esimeste tunnuste ilmnemiseni võib minna 2–4 nädalat. Põhi- ja esmasümptomiks on hammustuskoha ümber tekkiv laienev punetav laik, kuid mõnikord võib see ka puududa. Lisaks võivad kaasneda palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigese- ja lihasevalud, kaalulangus. Reeglina allub haigus antibiootikumiravile, kuid tüsistuste korral võib nõuda ka haiglaravi.

Ka neoerlihhioosi levimus puukides on võrreldes varasemate uuringutulemustega kasvanud ning laienenud on ka levimusala. Haigustekitajat leiab igas Eesti maakonnas ning kõikidest analüüsitud puukidest tuvastati neoerlihhioosi tekitajat 19 protsenti. Kõige rohkem tuvastati neoerlihhioosi tekitajat Viljandimaal.

Enamasti neoerlihhioosi puhul sümptomeid ei ilmne, kuid võib esineda peavalu, iiveldust ja oksendamist, müalgiat ja kaela jäikust, külmavärinaid, öist higistamist ning korduvaid kõrge palaviku hooge. Samuti lokaliseeritud või migreeruvat valu alalõualiigeses, kaelas, põlvedes, küünarnukkides, pahkluudes, ülakeha või jäsemete lihastes. Esineb ka nahalöövet, mis sarnaneb sõlmelise erüteemi või roospõletikuga. Haigust ravitakse antibiootikumidega.

Anaplasmoosi põhjustajat tuvastati puukidest üle Eesti keskmise levimusega 5,6 protsenti, v.a Ida-Virumaa ja Võrumaa, kust pärit puukidest bakterit ei leitud. Seevastu Hiiumaal on anaplasmoosi levimusmäär 18 protsenti. Võrreldes varasemate uuringute tulemustega, viitavad 2020. aasta tulemused anaplasmoosi tekitaja levimuse kasvule. Inimestel on nakkus tihti asümptomaatiline või kergelt kulgev, 1–2 nädalat pärast hammustust ilmnevate gripitaoliste sümptomitega (palavik, pea-, lihase- ja liigesevalud). Mõnikord võivad tekkida ka tõsisemad respiratoorsed või neuroloogilised kahjustused. Väga harva esineb nahalööve. Haigust ravitakse antibiootikumidega.

Taastuvate palavike rühma kuuluv ning neuroloogiliste sümptomitega seostatava Borrelia miyamotoi haigusetekitaja tuvastati üheksast maakonnast saadetud puukidest, peamiselt lääneranniku maakondades ja saartel. Lõuna- ja Ida-Eesti maakondadest leiti antud bakterit ainult Tartu- ja Valgamaal. Kõigist uuritud maakondadest oli levimus tunduvalt kõrgem Läänemaal, kus kaheksa protsenti analüüsitud puukidest osutus B. miyamotoi suhtes positiivseks, mis on omakorda kümme korda kõrgem kui sama näitaja aastatel 2006–2009.

Haigust iseloomustavad palavik (võib minna üle 40 °C), pea-, lihase- ja liigesevalu, väsimus, iiveldus ning külmavärinad. Sümptomid ilmnevad umbes 1–2 nädala jooksul pärast puugihammustust ning palavikuhood võivad korduda. Haigusega võivad kaasneda närvisüsteemi kahjustused. Haigust ravitakse antibiootikumidega.

Puukentsefaliidiviirus oli kõigist uuritavatest haigustekitajatest madalaima levimusega. Seda tuvastati uuringu käigus ainult kahel puugil. Üks puuk oli pärit Võrumaa metsaalalt ning teine Hiiumaa koduaiast. Puukentsefaliidi viiruse vähene leid ei viita viiruse levimuse vähenemisele looduses, vaid selle ebaproportsionaalsele ja pistelisele levimismustrile, mis on tingitud viiruse aktiivkollete olemasolust ja levimusest.

«Kui entsefaliidiga nakatumisi on mõnes piirkonnas rohkem esinema hakanud, tuleb valvas olla ka teistel samas piirkonnas elavatel inimestel,» hoiatab Geller. Inimese organismi jõuab viirus vaid mõne tunniga, kuna paikneb puugi süljenäärmetes ning satub inimese verre juba puugisülje esimese portsuga. Puukentsefaliidiviirus häirib tõsiselt kesknärvisüsteemi tööd, võib põhjustada pareese, halvatust, mälu- ja koordinatsioonihäireid. Üle 70 protsendi patsientidest vajab haiglaravi. Kaasnevad pikaajalised neuroloogilised tüsistused. Entsefaliidi läbipõdemisel tekib eluaegne immuunsus. Haiguse vastu spetsiifilist ravi ei ole ehk ravi on mõeldud sümptomite leevendamiseks. Puukentsefaliit on ainuke puugihaigus, mida võib ennetada vaktsineerimisega.

Uuringu raportiga on võimalik tutvuda Tervise Arengu Instituudi kodulehel.