Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

ME SAAME HAKKAMA Kuidas hoida last nutitelefoni ohtude eest

Laps nutitelefonis. 
Laps nutitelefonis. Foto: Karoliine Aus

Kui laps teeb midagi esimest korda elus, on vanemad enamasti õnnest ogarad. Kui vähegi võimalik, tehakse ka pilt ja video. Jagatakse uudist netis poole maailmaga või vähemalt vanavanematega. Seda muidugi siis, kui tegu on millegi olulisega – esimene samm ja sõnalaadne sõna, esimene ise praetud muna, rattatiir, ööseks üksi koju jäämine ja kooli lõpetamine. Ka paljud laste äpardused, kui need juhtuvad esimest korda, jäävad vanematele humoorikalt-soojalt meelde.

Lapsele esimese nutitelefoni andmine või lausa ekstra ostmine on lapsevanemate jaoks tihti aga seotud väga vastuolulise tunnetesegadikuga. Ühelt poolt, jah, on seda nagu vaja – lapsega saab siis kontaktis olla ja laps saab sõpradega suhelda. Laps ei nuia ka enam vanemate telefone. Teisalt aga on vanematel suur hirm. Peamiselt ikka selle pärast, et kõik on ise kogenud, kuidas nutimaailma jäädakse nii kauaks taevas teab mida tegema, aga ka põhjusel, et just lastega seoses on nii palju kuulda negatiivseid lugusid – sõpradelt, tuttavatelt, meediast – igalt poolt.

Sellest, kuidas lapsed netis zombiks muutuvad või vähemalt depressiooni saavad, vanematele muudkui valetavad, enam ei maga, langevad kas ise küberkiusu ohvriks või satuvad ise teisi kiusama ning jah, ka halbade kavatsustega täiskasvanutest, kes lastega ühendust võtavad, on ju kuulda. Lapsele tema oma nutitelefoni andmine tundub seega osale vanematele nagu priipääse täiesti tundmatusse ohtuderohkesse maailma, kuhu laps võib ära kaduda nii, et vanemad teda enam kätte ei saa.

Tagasi üles