Väikelapse ema oli hämmingus, kui tema kõrges palavikus ja tuulerõugetes tütar kutsuti perearsti vastuvõtule, selle asemel et tohter vaadanuks haige lapse kodus üle.
Koduvisiidi vajalikkus tekitab erimeelsusi
1. märts 2012, 08:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuueaastane Ilona haigestus tuulerõugetesse pühapäeval, 12. veebruaril ja ta ema helistas järgmisel hommikul perearstikeskusesse, kus pereõde soovitas anda palaviku puhul paratsetamooli, sügelemise vastu allergiavastast rohtu ja määrida punne saialilletinktuuriga, kirjutab Põhjarannik. Lisaks kutsus ta Ilona järgmisel päeval arsti vastuvõtule.
«Samal õhtul helistasin perearsti nõuandetelefonile, et täpsustada rohuannuseid, ja kõnele vastanud arst ütles, et on täiesti vastutustundetu sellises seisus last perearstikeskusesse kutsuda. Et ta ei tohiks üldse kodust lahkuda, vältimaks tüsistusi ja teiste nakatamist,» rääkis naine. Teisipäeval sai ta perearsti enda telefoni teel kätte. «Ma küll otseselt ei nõudnud, et ta koju tuleks, kuid mainisin, et me ei tohiks ise kodust välja tulla. Perearst ütles ikkagi, et tulgu me kohapeale näitama.»
Naise sõnul polnud see esimene kord, kui arst koduvisiidile ei tulnud. «Eelmisel aastal olime mõlemad kõrges palavikus ja laps mädases angiinis. Perearst kutsus meid ka siis vastuvõtule,» meenutas Marika, kes on otsustanud perearsti vahetada.
Arsti aeg on kallis
Naise perearst Piret Müürsepp väitis, et pole kellelegi keeldunud koduvisiiti tegemast. Samas sai haigekassa mullu suvel doktor Müürsepa kohta samateemalise kaebuse. «Teiste Ida-Virumaa perearstide kohta ei ole koduvisiitide tegematajätmise pärast kaebusi laekunud,» märkis haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel.
Müürsepp kinnitas Põhjarannikule, et vajaduse korral läheb ta patsiendi juurde koju, aga paljud asjad saab telefoni teel aetud. Müürsepp lisas, et arsti aeg on väga kallis. «Kui pean tund aega sõitma mööda linna, et vaadata, et täpid on peal, siis samal ajal saaksin vastuvõtul mitu inimest teenindada,» tõi ta näite.
Arsti sõnul põetakse tuulerõugeid väga erisuguselt ja pole võimalik esimesel päeval otsustada, kui raskelt haigus kulgeb. «See ei kiirenda kuidagi haiguse kulgu, kui esimesel päeval koju lähen. Saan vastuvõtul teha midagi kasulikumat kui kodus sellele lapsele, kellele tulebki anda paratsetamooli ja täppe määrida, nagu sai telefoni teel soovitatud. Seadusest lähtudes peab koduvisiidile minema, aga see ei anna midagi, kui jooksen kõik palavikus lapsed läbi.»
Koduvisiidi vajalikkuse üle otsustab arst
Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik ütles, et teatud juhtudel on koduvisiidid näidustatud ja seda peab otsustama arst.
Antud juhul võis Talviku sõnul olla õigus arstil või patsiendil – kõrvalseisjana on keeruline hinnangut anda. «Küll võin öelda, et sageli ei saa patsient aru, miks teda vastuvõtule kutsutakse, ja see tekitab paksu verd. Tihti näeme, et emad ei usu, et palavikus lapsega võib välja minna. Aga sageli on vaja teha röntgenis uuringud või võtta vereproov ja selleks tuleb haige kohale kutsuda.»
Lisaks sellele, et koduvisiidil ei saa paljaste käte ja kuuldetoruga eriti midagi diagnoosida, tekib Talviku hinnangul koduvisiidi puhul küsimus ka tööaja mõistlikus kasutamises.
«Sellepärast olen öelnud, et koduvisiidid on ülirikaste riikide lõbu, sest arst saab ühe koduvisiidi ajal võtta oma keskuses vastu vähemalt neli haiget. Kuna Eesti perearstidel on suur probleem tööajaga ja kõiki soovijaid ei jõua ära teenindada, pole mõtet minna koju, et kinnitada: «Jah, teil on köha, pange sinepiplaastrit!» Aga arsti otsust tuleb patsiendile arusaadavalt selgitada,» rõhutas ta hea kommunikatsiooni tähtsust.