:format(webp)/nginx/o/2022/07/18/14704208t1he500.jpg)
«See oli kui pidev udus elamine – midagi teha ei jõua, isegi lapsele unelaulu laulmine võttis hingeldama,» meenutab rasket neerupuudulikkust põdenud Andreas Abel. Andreas läbis mullu suvel neerusiirdamise ja tänu sellele on ta tagasi võitnud tavapärase elu.
Andrease neeruhaigus sai alguse juba lasteaialapsena, mil tõenäoliselt sarlakite põdemise tüsistusena tekkis krooniline autoimmuunne neeruhaigus. «Lapsepõlves haigus ei seganud. Käisin trennis, elu oli täiesti normaalne,» räägib Qvalitase arstikeskuse esmatasandi- ja digimeditsiini juhtiva arstina töötav Andreas.
Haigus hakkas vaikselt märku andma ligi kümme aastat tagasi, mil arst määras talle kõrge vererõhu tõttu ravimi. Abel oli tollal kahekümnendate eluaastate alguses ja õppis arstiteaduskonnas teisel kursusel. «Katse hormoonraviga neeruhaiguse kulgu pidurdada päädis sellega, et mul lõi välja suhkruhaigus, millega sattusin intensiivravile,» räägib Abel. «EMO-s öeldi, et peab ikka raudne tervis olema, et te veel teadvusel olete,» meenutab ta. Noorel arstitudengil tuli seejärel kohaneda teda korraga tabanud kahe tõvega – nii neeru- kui ka suhkruhaigusega. «Hakkasin suhkruhaiguse raviks insuliini süstima. Süstin siiamaani,» ütleb ta.
Abel hakkas regulaarselt nefroloogi juures jälgimisel käima ligi viie aasta eest. «Siis olid analüüsid ja neerufunktsioon veel suhteliselt head. Sealt edasi hakkas olukord kiiresti halvenema. Umbes kahe aastaga progresseerus see lõppjärgu neerupuudulikkuseks,» lausub Abel.
Olukord läks üha kriitilisemaks. Abel hakkas alates 2020. aasta novembrist kolm korda nädalas dialüüsis käima ja ta pandi doonorineeru ootelehele. Kuna neerusiirdamise korral on variant saada uus neer elusdoonorilt, kaalus Andreas neeru siirdamist oma emalt. «Ema neer oleks sobinud, kuid ema tervisest tulenenud riskitegurite tõttu ei saanud temalt neeru võtta. Pidin jääma surnud doonorilt neeru ootama,» selgitab Abel.
Kui neeruhaigus ja diabeet kulgevad koos, võidakse lisaks neerule siirata ka pankreas. «Minu puhul selgus pärast kümmet aastat insuliini süstimist, et mul ei ole esimese tüübi diabeet, vaid nii-öelda määratlemata tüüp. Seetõttu otsustati operatsiooni eel kokku kutsutud arstide konsiiliumis, et pankrease siirdamisest ei oleks abi.»
Abel mäletab, et kõige raskem aeg enesetunde poolest oli viimane aasta enne dialüüsile minekut, mil lõppjärgus neeruhaiguse sümptomid segasid elu väga. «Jalad olid turses ja toksiinid, mida neer ei suutnud välja viia, kuhjusid kehasse. Sellest oli pidev pohmellitunne, magada ei saanud. Pidevalt oli suur ärritustunne, emotsioone oli keeruline kontrollida,» kirjeldab Abel. «See oli kui pidev udus elamine – väga midagi teha ei jõudnud, isegi lapsele unelaulu laulmine võttis hingeldama.»
Pärast esimest dialüüsi sai Andreas lõpuks normaalselt magada. «Kontrast oli suur,» tõdeb ta. Dialüüsis tuli Andreasel käia seitse kuud, enne kui tuli võimalus siirata uus neer. «Telefon oli vaja sees hoida. Pidin olema valmis igal hetkel minema,» meenutab Abel.
«Teavitus tuli nii mugavalt kui vähegi võimalik. Oli esmaspäeva hommik, last lasteaeda viies tuli kõne raviarstilt. Seejärel helistasin abikaasale, kes oli kuuldust väga kohkunud ja ärevil. Ma arvan, et rohkem kui ma ise,» kirjeldab Abel pöördelise päeva algust. Tartu ülikooli kliinikumi jõudis Abel kella viie paiku õhtul. «Kindlasti oli väike ärevus sees enne operatsiooni. Suhtusin sellesse rahulikumalt, kuna olen hariduselt arst ja oskasin usaldada. Siirdajad on Eestis väga tuntud kirurgid.»
«Vahetult pärast operatsiooni oli suhteliselt kehv enesetunne, mis hakkas paari päeva möödudes tasapisi leevenema,» ütleb Abel. Neerusiirdamise järel oli Abel haiglas kolm nädalat, kaks neist Tartus ja ühe Tallinnas. «Tartus olles vaatasin terve päev jalgpalli. Millega ei vedanud, oli tohutu kuumalaine. Palavus oli metsik,» räägib Abel.
/nginx/o/2022/07/18/14704212t1ha021.jpg)
Pärast kolme haiglas veedetud nädalat koju jõudes läks Andreasel enesetunne tasapisi paremaks. «Esimene kuu oli päris raske. Kõndida oli valus ja sageli iiveldas. Poolteist kuud pärast siirdamist oli juba jõudu piisavalt, käisime abikaasa ja koeraga metsas lühikesel matkal.»
Ta tõdeb, et kindlasti on see haigustee olnud perekonna jaoks väga kurnav just vaimselt. «Ma ise pean ennast mentaalselt üsna tugevaks inimeseks. Kindlasti on kaasa aidanud ka see, et arstiks õppinuna oskasin üsna hästi ette kujutada, mida protseduurid ja operatsioonid tähendavad,» sõnab Abel.
Nüüd käib Andreas iga kuu vereproove andmas. «Põhiline oht on infektsioonid ja põletikud. Kõik vaktsineerimised tuleb ära teha, et immuunsüsteem peaks viirustele vastu. Muidu on praegu normaalne elu peale selle, et pean regulaarselt elu lõpuni ravimeid võtma,» ütleb Abel ja nendib, et see on tunduvalt lihtsam kui dialüüsis käimine.
«Tänan neeruhaiguste arsti dr Margit Muliini Lääne-Tallinna keskhaiglast, kes on minu raviarst. Siirdamise kirurgidest tänan Eesti neerusiirdamise suurimaid asjatundjaid urolooge dr Jaanus Kahu ja dr Aleksander Lõhmust ning samuti noort uroloogi dr Teesi Seppa. Nemad kolm käisid iga päev palatis küsimas, kuidas läheb ja olid alati igati optimistlikud,» meenutab Abel. Lisaks tänab Andreas tehtud töö eest Tartu ülikooli kliinikumi uroloogiaosakonda ja Lääne-Tallinna keskhaigla dialüüsiosakonda.
«Kunagi ei tea, millal ja kellel võib elundisiirdamist tarvis minna. Nõusoleku andmine oma surmajärgseks elundite loovutamiseks on väga isetu tegu. Pärast enda surma saad ikkagi aidata, teha uskumatult suuri heategusid, aidates kuni kaheksat inimest,» leiab Abel.
«Loomulikult ei pea see alati olema jah-otsus, aga see teema peab olema läbimõeldud. Kui otsus tehtud, võtab see keerulisel hetkel lähedastelt pinge. Endal on otsust lihtsam teha,» tõdeb Abel.
Kuigi sotsiaalministeeriumi 2019. aastal tellitud uuringu kohaselt on üle poole eestlastest nõus oma elundite surmajärgse loovutamisega, on digiloos tahteavalduste täitnud vaid veidi üle kahe protsendi elanikkonnast. «Tegin pärast siirdamist sotsiaalmeedias postituse oma sõpradele ja mulle tuli mitukümmend kirja, kuidas inimesed ei olnudki kunagi selle peale mõelnud, aga nüüd mõtlesid ja tegid avalduse ära. Kui sellele tähelepanu pöörata, siis paljud täidavad tahteavalduse,» jagab Abel kogemust.
Tahteavaldus soovitatakse vormistada patsiendiportaalis, siis on kindel, et otsus on õigeaegselt arstidele kättesaadav.
Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne. Kõik täisealised saavad seda teha juba tuttavaks saanud patsiendiportaalis www.digilugu.ee.
Elektroonilise tahteavalduse täitmiseks: mine patsiendiportaali www.digilugu.ee, sisene sinna ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga, vali «Tahteavaldused» ja «Elundite loovutamise tahteavaldus», märgi oma otsus: kas nõusolek või keeldumine, kinnita otsus digiallkirjaga.
Oma otsust on tervise infosüsteemis võimalik alati muuta, kui selleks soov tekib. Tahte avaldamine on oluline ka siis, kui sa ei ole nõus oma elundeid loovutama.
Elundidoonorlusest julgustatakse rääkima ka oma lähedastega, et nad teaksid, kuidas doonorlusse suhtud. Kui elektroonilist tahteavaldust ei saa mingil põhjusel teha, võib täita paberil doonorikaardi ja kanda seda endaga kaasas.
Lisainfot saab www.elundidoonorlus.ee.
Elundidoonorluse tahteavaldust täites on võimalus päästa kellegi teise elu siis, kui meid ennast enam päästa ei ole võimalik. Elundite loovutamine ja sellega teise inimese aitamine on hindamatu väärtusega.
Eestis on praegu ligi 70 raske elundipuudulikkusega inimest, kes vajavad elundisiirdamist. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.
Selleks, et elundidoonorlusele tähelepanu pöörata ja suurendada inimeste teadlikkust, korraldas tervisekassa 2021. aasta lõpus koostöös Tartu ülikooli kliinikumi transplantantsioonikeskuse ja Tartu ülikooli kliinikumiga kampaania. Selle põhisõnum oli «Elu pärast» – olen elundidoonor, et pärast minu elu oleks kellelgi võimalik kauem elada – teen seda just elu pärast.
Novembri keskel alanud elundidoonorluse kampaania vältel lisandus digiloos elundite loovutamise tahteavalduse täitnud inimesi veidi üle 4700, mis tähendab üle 20 protsendi kasvu võrreldes kampaaniaeelse olukorraga. Meediakampaania toel kasvanud elundidoonorluse tahteavalduste arv annab tunnistust sellest, et inimeste toetus elundite loovutamisele on suur, kuid meil on veel pikk maa minna, et saavutaksime 2025. aastaks seatud eesmärgi jõuda tahteavalduste täitnute arvuga 10 protsendini elanikkonnast.
Sealjuures ei ole protsendi tõstmine eesmärk iseeneses. Oluline on jõuda selleni, et iga Eestis elav inimene väärtustaks elundidoonorlust kui hindamatut heategu ja mõistaks nii enda kui ka lähedaste rolli selles protsessis.
Artikkel ilmus tervisekassa ajakirjas TerviseEST.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)