ARVAMUS ⟩ Silja Nellis: Eesti ravimikasutajad vajavad suuremat tuge

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Statistikaameti 2020. aasta andmetel oli Eestis meeste oodatav eluiga 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Tervena elavad mehed 55,5 ja naised 59,5 eluaastat. Teisisõnu tarvitab eesti inimene krooniliste haiguste ohjamiseks ravimeid keskmiselt 20 aastat. 

See on pikk aeg, mille jooksul vajab inimene rohkem perearsti ning eriarstide aega, uuringuid, raviplaani koostamist, ravimeid ja haiglaravi. See on ajaline ning rahaline kulu nii tervishoiusüsteemile kui inimesele endale. Sellest hoolimata näitavad uuringud, et ligikaudu 40-50 protsenti inimestest ei võta arsti poolt määratud ravimeid korrektselt. Kas patsiendil on tahe ja võimekus võtta ravimeid nii nagu on ette nähtud? Mis täpsemalt takistab?

Sageli ei piisa ühe haiguse raviks vaid ühest ravimist. Polüfarmaatsia ehk mitme ravimi samaaegne tarvitamine ühe patsiendi poolt võib teisalt põhjustada ka ravivigade teket, ravimite koosmõjude esinemist, haiglasse sattumist ning elukvaliteedi langust, kuna seda seostatakse nii füüsilise kui vaimse võimekuse vähenemisega. Eelkõige on sellest ohustatud üle 65-aastased inimesed, kel esineb üldpopulatsioonist olulisel määral enam (23% vs 65%) multimorbiidsust ehk kaks või enam kroonilist haigust. Vanematel inimestel on kõrgem risk kõrvaltoimete tekkeks muutunud ainevahetuse ja aeglustunud ravimite väljutamise tõttu. Tõenäolisemad on ravimite omavahelised koostoimed ning risk eakatele ebasobivate ravimite väljakirjutamiseks. Suurem ravimite hulk tõstab kukkumisriski ja seda peetakse üheks faktoriks puusaluumurdude tekkel, kuna on suurem võimalus, et raviplaanis on segasust, uimasust ja unisust põhjustavaid ravimeid.

Kui ravimeid on palju, suureneb ka tõenäosus ravimite kuhjumiseks, mille puhul kasutatava ravimi kõrvaltoime on ekslikult tõlgendatud uue terviseprobleemina ning raviskeemi lisatakse selle leevendamiseks uus ravim. Kuigi polüfarmaatsia viitab enamasti retseptiravimitele, on oluline arvestada ka laialdaselt kasutatavate käsimüügiravimite, taimsete loodustoodete ja toidulisanditega, millel võib esineda ravimitega ohtlikke või haigusseisundiga ebasobivaid koostoimed. Seega tuleks neid asjaolusid arvestada ka nooremate kui 65-aastaste seas.

Keerukad raviskeemid ning ravimite rohkus viib sageli probleemideni ravimite õige tarvitamisega, mis vähendavad ravimitest saadavat kasu ning toob kaasa kehvemad ravitulemused. Seega palju ressurssi on raisatud ning asjatuid kulutusi on kandnud nii patsient kui ühiskond tervikuna.

Suurendades inimese teadmisi paljude ravimite samaaegse tarvitamisega ja kehva ravimisoostumusega seotud probleemidest, saab ta ise võtta isiklikul tasandil võtmerolli ebasobiva ravimikasutuse ennetuses ja varajases avastamises. Ravimeid puudutavates küsimustes tuleks patsienti võtta otsustusprotsessis osalejana ning tervishoiutöötajate ülesanne on pakkuda talle, tema perele ja lähedastele tuge, et seda rolli kanda. Neid tuleks julgustada ja toetada, et selgitada välja kõik tegelikult kasutatavad ravimid ja tervisetooted ning veenduda, et inimene teab, mis ravimeid, mille jaoks ta kasutab ning kuidas neid õigesti võtta. Samuti võimaldab see üles leida ravimid, mille võtmisest on inimene iseseisvalt loobunud ning jätta ära ravimid, mis ei ole enam meditsiiniliselt vajalikud. Nii selguvad ka ravimid, mida «naabrinaine» on soovitanud ja tarvitamiseks andnud.

Austraalia, Sydney ülikooli professor Timothy Chen, kelle fookuses on põhjalikult olnud ravimikasutuse hindamine ning strateegiad ravimitega seotud kahjude vähendamiseks, rõhutab, et vananeva rahvastiku tingimustes muutub kvaliteetne ravimikasutamine järjest olulisemaks. Oma töödes kinnitab ta ravimite kasutamise hindamise kasulikku mõju inimeste tervisetulemitele. Selle realiseerimise üheks võimaluseks on apteekrite suurem kaasamine esmatasandi tervishoidu ning näiteks Austraalia elanikele pakutaksegi proviisori poolt läbi viidud kodust ravimite ülevaatust, kui ka apteegis ravimite kasutuse hindamist. On näidatud, et kui samal ajal tõsta inimeste teadlikkust oma ravimitest ning hoida silma peal, et patsientide ravi säiliks ja ei muutuks, kui nad liiguvad erinevate tervishoiusüsteemi tasandite vahel, siis aitab ravimite ülevaatus vähendada patsientide haiglasse sattumist. Hinnanguliselt kaheksa protsenti tervishoiukuludest saaks ravimikasutuse optimeerimisega kokku hoida.

Selleks, et ka Eesti proviisorid, kes on spetsiaalselt ravimitealase väljaõppe saanud tervishoiutöötajad, saaksid iseseisvalt panustada Eesti inimeste heaollu ning viia läbi ravimikasutuse ülevaatusi, tuleks nad samuti kaasata esmatasandi tervishoidu. Siinkohal lihtsustaks kõigi tervishoiutöötajate tööd ning vähendaks vigade tekkimise võimalust ühtne digitaalne patsiendi raviplaan, mis annab ülevaate inimese hetkel kasutatavatest ravimitest nii erinevatele arstidele, õdedele, proviisoritele, kellega raviteekonnal suheldakse, kui ka patsiendile ja tema lähedastele. Võimalused andmevahetuseks perearstide ning proviisorite vahel ning ligipääs patsiendi tervisandmetele hoiaks ära niigi ajakitsikuses töötavate arstide koormamise selleks, et vaid patsiendi andmeid küsida. Praegu peab haigla kliiniline proviisor otsima osakonna pealt ülesse arsti, et see näiteks vaataks inimese terviseandmetest varasemat neerunäitu ning ütleks selle talle. Seevastu Soome terviseasutustes piisab inimese terviseandmete vaatamiseks tema suulisest nõusolekust proviisorile. Suure osa ennetusest saaks teha aga juba väljaspool haiglat.

Suureneva ravimikasutusega seotud probleemide lahendamiseks on eelkõige vaja riiklikku tervishoiupoliitika kujundajate toetust, et luua vajalikud digilahendused, vastav seaduse raamistik ning edendada erialade vahelist koostööd. Eeldused digitaliseeritud terviseandmete näol on juba suuresti olemas.