Paradoks: ülekaaluliste häbimärgistamine hoopis suurendab nende rasvumise ohtu
Britid on jõudnud tõdemuseni, et rasvunud ja ülekaaluliste inimeste häbimärgistamine ehk stigmatiseerimine suurendab rasvumise riski ühiskonnas, mitte ei vähenda. Rasvumisepideemiaga toimetuleku viise arutatakse ka Arvamusfestivalil - laupäeval kell 16.
Laialt on levinud arvamus, et rasvunud inimene on oma probleemis ise süüdi. Ka paljud rasvunud inimesed ise arvavad enda kohta nii. See võib põhjustada psühholoogilist stressi, depressiooni, ärevust, madalat enesehinnangut, sageli tervislike valikute tegemise motivatsiooni langust ja halba kohanemist, näiteks õigeaegse arstiabi vältimist, sotsiaalset isolatsiooni, kehalise aktiivsuse vähenemist ja söömiskäitumise häireid.
Kuid nagu ajalugu näitab, pole teiste stigmatiseerimine ja enesesüüdistamisele keskendumine viis, mis lahendused lähemale tooks.
Briti teadlaste juhitud laiaulatuslikust teaduskirjanduse ülevaateuuringust järeldub, et rasvumiskriisiga toimetulemiseks peab meditsiinitöötajaid kehakaalu häbimärgistamise teemal koolitama. On teada, et tervishoius piiravad kehakaalu häbimärgistamisega seotud negatiivsed eelarvamused nii juurdepääsu tervishoiuteenustele kui ka ravile. See oli ka ajakirjas Nature hiljuti avaldatud rahvusvahelise konsensusseisukoha fookuses. Dokumendi eesmärk on kaotada kaalu häbimärgistamine tervishoius kogu maailmas.
Dr Anastasia Kalea (University College London) ütles: "Kahjuks on tervishoid, sealhulgas üldarstiabi, üks levinumaid kaalu häbimärgistamise allikaid ja me teame, et see takistab teenuseid ja ravimeetodeid, mis võivad aidata inimestel kaaluprobleemidega toime tulla. Meedikute ja teiste seas on levinud eksiarvamus, et rasvumist põhjustavad tegurid, mis on inimese kontrolli all, keskendudes dieedile ja kehalisele koormusele, ilma näiteks sotsiaalseid ja keskkonnamõjureid tunnustamata. Ülevaates näidatakse, et tervishoiutöötajate ja meditsiiniüliõpilaste harimiseks on vaja rohkem ära teha ..."
Samuti on näidatud, et kaalu häbimärgistamine suurendab rasvumise riski ja tervishoid on üks levinumaid kontekste, kus kaalu häbimärgistamine toimub. Arstid on teine kõige levinum kehakaalu häbimärgistamise ja diskrimineerimise allikas.
Rasvumine on üks Ühendkuningriigi valitsuse terviseprioriteete. Peaaegu kaks kolmandikku (63 protsenti) Inglismaa täiskasvanutest on ülekaalulised või rasvunud – ja iga kolmas laps lahkub põhikoolist ülekaalulise või rasvununa, kusjuures rasvumisega seotud haigused maksavad sealsele tervishoiuteenistusele (NHS) 6 miljardit naela aastas. Rasvumise ja ülekaalulisusega võitlemise kiireloomulisust on esile tõstnud tõendid seose kohta COVID-19 suurenenud riskiga.
Tule Arvamusfestivalile teemat arutama!
Mida teha rasvumisega, kui see on juba kohale jõudnud? Me ei otsi süüdlasi, vaid sisulisi lahendusi. Arvamusfestivalil, 13. augustil, mis pole reede, vaid laupäev. Alustame kell 16.00 “Märka tervist!” alal, mis kaardil on tähistatud numbriga 7.
Kuhu kaob tervis ja raha ning kust tulevad rasvumisega seotud kulud? Ja miks? Kuidas jõuame üldsõnalistest soovitustest arusaamiseni, et tegemist on ainevahetusliku haigusega, mida saab ennetada, aga ka ravida? Ning kuidas jõuame arusaamisest nende päris-tegudeni? Lahenduskäike arutavad perearst Marko Ölluk, kaalu langetanud patsient Elina Martinson, Eesti Tööandjate Keskliidu Tervise töögrupi juht Kadri Mägi-Lehtsi, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia teadur ja Montréali neuroloogilise instituudi külalisprofessor Uku Vainik ja Heidi Alasepp, kes on Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler.