Võimas aine paneb isased õrnutsema ja muudab sotsiaalsemaks

Testosteroon aitab uuringu kohaselt kohandada käitumist vastavalt kontekstile. Foto: Shutterstock

Uues teadustöös väidetakse, et meessuguhormoon testosteroon võib soodustada isaste sõbralikku ja sotsiaalset käitumist, vahendab Medical Xpress.

Emory ülikooli neuroteadlased viisid Biological Sciences ajakirjas avaldatud uuringu läbi Mongoolia liivahiirtega.

«Usume, et esimest korda oleme näidanud, et testosteroon võib lisaks agressiivsusele samal inimesel otseselt soodustada ka mitteseksuaalset, prosotsiaalset käitumist,» ütleb Aubrey Kelly, Emory psühholoogiadotsent ja uuringu peamine autor. «See on üllatav, sest tavaliselt arvame, et testosteroon suurendab seksuaalset käitumist ja agressiivsust. Kuid oleme näidanud, et sellel võib olla nüansirikkam mõju, olenevalt sotsiaalsest kontekstist.»

Töö näitas samuti, kuidas testosteroon mõjutab oksütotsiini aktiivsust –niinimetatud «armastuse hormooni», mis on seotud sotsiaalse sidemega.

Kallimaiad hiired

Kelly labor on hiljuti keskendunud oksütotsiini mõjudele, kasutades näriliste eksperimentaalseid mudeleid. Richmond Thompson, Emory ülikooli neuroteadlane, on uuringu kaasautor ja tema uurib steroidide närvimõju kaladele. Mõlemad teadlased püüavad jõuda vastusteni, kuidas hormoonid ajus töötavad, et võimaldada käitumist kiiresti muuta, olenevalt sotsiaalsest kontekstist.

Lisaks on teadlased abielus. «Selle uuringu idee sündis sellest, et rääkisime koos veiniklaasi taga,» ütleb Kelly.

Enamik inimuuringuid näitavad, et testosteroon suurendab agressiivset käitumist. Kelly ja Thompson mõtlesid, kas võib-olla võib testosteroon, mis on seotud võimega suurendada agressiivsust sissetungijate suhtes, üldiselt summutada ka prosotsiaalset käitumist. Siiski püstitasid nad ka hüpoteesi, et see võib teha midagi radikaalsemat - tegelikult võimendada positiivseid sotsiaalseid reaktsioone kontekstis, kus prosotsiaalne tegutsemine on asjakohane.

Selle testimiseks tegi Kelly labor katseid Mongoolia liivahiirtega, närilistega, kes moodustavad püsiva paarisideme ja kasvatavad oma poegi koos. Kuigi isasloomad võivad paaritumisel ja oma territooriumi kaitsmisel muutuda agressiivseks, käituvad nad ka pärast emase tiinust läheduslembesed ja kaitsevad poegi.

Ühes katses tutvustati isast liivahiirt emasele liivahiirele. Pärast paarisuhte loomist ja emase tiineks jäämist ilmutasid isased oma partnerite suhtes tavalist «kallistuskäitumist». Seejärel tegid teadlased isastele testosteroonisüsti. Nad eeldasid, et sellest tulenev isaste testosteroonitaseme järsk tõus vähendab tema läheduslembust, kui testosteroon toimib antisotsiaalse molekulina.

«Selle asemel olime üllatunud, et isane liivahiir kaisutas oma partneriga veelgi rohkem ja muutus prosotsiaalsemaks,» räägib Kelly. «Temast sai nagu «superpartner».»

Kuidas käib võõra isase käpp?

Nädal hiljem toimunud järelkatses tõid teadlased hiirte armastuspessa võõra. Emased eemaldati puuridest nii, et iga isane liivahiir, kes oli eelnevalt saanud testosteroonisüsti, oli üksi oma kodupuuris. Seejärel viidi puuri tundmatu isane.

«Tavaliselt jälitab isane oma puuri sattunud teist isast või üritab seda vältida,» ütleb Kelly. «Selle asemel olid varem testosteroonisüsti saanud isasloomad sissetungija suhtes sõbralikumad.»

Sõbralik käitumine muutus aga järsult, kui algsetele isastele katsealustele tehti uus testosteroonisüst. Seejärel hakkasid nad sissetungijaga tavapärast tagaajamis- ja/või vältimiskäitumist harrastama. «Tundus, nagu nad äkki ärkasid ja mõistsid, et nad ei peaks selles kontekstis sõbralikud olema,» räägib Kelly.

Teadlased väidavad, et kuna isased katsealused kogesid testosterooni tõusu oma partneriga koos olles, suurendanud see kiiresti positiivseid sotsiaalseid reaktsioone nende suhtes, aga ajendas ka tulevikus prosotsiaalsemalt tegutsema. Kuid teine ​​testosteroonisüst ajendas neid seejärel kiiresti muutma oma käitumist agressiivsemaks, mis sobib sissetungijate konteksti.

«Tundub, et testosteroon suurendab kontekstile vastavat käitumist, » ütleb Kelly. «Tundub, et see mängib rolli, et võimendada kalduvust kaisutada ja olla kaitsev või hoopis agressiivne.»

Kelly selgitab, et hiirte loomulikus elupaigas tõstab paaritumine partneriga testosteroonitaset, mis paneb nad partneriga koos elades õrnutsevalt käituma, isegi kui testosteroonitase langeb.

Kui rivaal siseneb urgu, kogeks liivahiir tõenäoliselt veel ühte testosteroonitõusu, mis aitaks kohe tema käitumist kohandada, et ta saaks rivaali tõrjuda ja oma poegi kaitsta.