T, 4.10.2022

Miks meeldib inimestele vaadata õudusfilme?

PM Tervis
Miks meeldib inimestele vaadata õudusfilme?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Õudne võib teatud tingimustel osutuda meeldivaks.
Õudne võib teatud tingimustel osutuda meeldivaks. Foto: Shutterstock

Nii mõnigi inimene suisa armastab tarbida õudusfilme- ja kirjandust, kirjutab Harvard Business Review. Miks ihkame hirmuäratavaid elamusi? Ohutust kaugusest, mõistagi.

Hirm ei ole just positiivne emotsioon. Miks siis õudus inimesi magnetina tõmbab? Veelgi enam, miks on mõned nõus kulutama hirmuäratavatele elamustele raske vaevaga teenitud raha?

Üks põhjus, miks õudust tarbime, on soov kogeda stimulatsiooni. Kokkupuude hirmuäratavate tegudega või isegi nende tegude ootus võib stimuleerida nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Seda kahel viisil: negatiivselt hirmu või ärevuse näol või positiivselt põnevuse või rõõmu kujul. Näiteks õudusvideo vaatamine aktiveerib samaaegselt mõlemat tüüpi stimulatsiooni ja pakub suurimat naudingut kõige hirmutavamal hetkel. Õudust tarbides muutub ka meie kehas olev biokeemia. Ehmatus võib vallandada adrenaliini, mille tulemuseks on kõrgenenud aistingud ja energia tõus.

Teiseks tõmbab meid õudus, kuna soovime uudseid kogemusi. Näiteks maailmalõpust pajatavad õudusfilmid võimaldavad meil elada läbi alternatiivset reaalsust – zombide vallutusretkest tulnukate saabumiseni. Mõned uudsed kogemused võivad isegi tekitada saavutustunnet, näiteks kummitusmaja külastamine. Sel viisil seiklushimule järele andmine muudab julgemaks, rääkimata sellest, et see annab õiguse praalida.

Õudusele ukse avamine võib aidata ka ohutult rahuldada uudishimu inimpsüühika varjukülje vastu. Loomupäraselt uudishimuliku liigina on paljud lummatud sellest, milleks endasugused on võimelised. Süžeeliinide jälgimine, milles näitlejad peavad silmitsi seisma enda pahelise poolega, toimib õppevahendina inimseisundi kõige tumedaimate osade kohta.

Millal saame õuduse tarbimisest rõõmu tunda?

Uuringud näitavad, et meil peab olema psühholoogiline «kaitseraam», et saaksime kohkumisest rõõmu tunda. Selliseid raame on kolm erinevat kategooriat.

  1. Peame uskuma, et oleme füüsiliselt turvalises keskkonnas. Näiteks, kuigi filmis olev kuri olend võib meie silme all toime panna hirmuäratavaid tegusid, võime õudusest rõõmu tunda seni, kuni usume, et pahalane on meist füüsiliselt kaugel ega saa seetõttu meile kahju tekitada. Kui aga hakkame uskuma, et kuri olend tuleb ekraanilt välja, et meile haiget teha, siis pole kogemus enam lõbus.
  2. Teine kaitseraami kategooria hõlmab eraldumist — kas suudame õuduskogemusest psühholoogiliselt lahti lülituda. Kui näeme filmis psühhootilist mõrvarit verist ohvrit taga ajamas, saame psühholoogiliselt irduda, tuletades meelde, et nad on vaid näitlejad ja ekraanil toimub suurepärane näitlejatöö.
  3. Kolmas kaitseraami kategooria hõlmab meie kindlustunnet ohtude ohjamisel. Kui külastame näiteks kummitusmaja ja realistliku välimusega verejanuline zombi ründab meid, võime kohtumisest siiski rõõmu tunda, kui tunneme kindlalt, et suudame ohu ületada. Näiteks võime sellest aeglasest zombist kergesti mööda joosta.

Uuringud näitavad, et nende psühholoogiliste kaitseraamide puudumine vähendab õuduste eelistamist, mis võib selgitada, miks mõned inimesed hoiduvad õudusfilmidest, šokeeriva sisuga raamatutest või sündmustest.

Märksõnad
Tagasi üles