Sa alahindad oma väikese heateo väärtust

Foto: Foto Andrea Piacquadio, Pexels

Spontaansed heateod tekitavad õnnetunnet nii andjates kui ka saajates. Võib öelda, et ühiskond püsib sellistel heategudel. Huvitav on, et need, kes selliseid spontaanseid heategusid teevad, alahindavad järjekindlalt seda suurt positiivset mõju, mida nad saajates tekitavad. Vahel tunnevad end ka ebamugavalt ja kohmetult, kui neid liig aktiivselt tänama hakatakse.

Arvan, et meil kõigil on mõni kogemus spontaansete heategudega nii heateo tegijana kui selle adressaadina. Ehk olete lehvitanud autojuhile, kes peatus sebra ees või olete autojuht, kellele lehvitati? Võibolla olete öelnud komplimendi võhivõõrale või aidanud segaduses olevat turisti? Helistanud sõbrale, kellega pole rääkinud ega kohtunud pikemat aega ja kutsunud teda kohvi jooma või kinno või jalutama või marju korjama? Või öelnud tere naabermaja inimesele, keda ikka möödumas näed, kuid tegelikult ei tunne. Kui oled veredoonor, aitad vabatahtlikuna sõjapakku tulnud inimesi või oled mõne heategevusseltsi püsiannetaja, siis tead samuti, millest jutt. 

Värskelt avaldatud uurimistöö juhib aga tähelepanu asjaoludele – või pigem tunnetele –, mis tunduvad ühtaegu nii kummalised kui väga tuttavad. Ajakirjas Experimental Psychology kirjeldatakse mitut eksperimenti, mis on seotud spontaansete heategudega. Näiteks värvati 84 inimest katsesse uisuväljakul külmal nädalavahetusel, pakkudes neile kioskist kuuma šokolaadi. Nad võisid selle endale jätta või kinkida võhivõõrale inimesele uisuplatsil. Neist tervelt 75 inimest valis heateo ja kinkis oma kuuma joogi edasi. Seejärel paluti andjal hinnata, kui «suur» see heategu saaja jaoks tundub skaalal 0 ehk «väga väike» kuni 10 ehk «väga suur» ja lisaks hinnata saaja meeleolu – kas see on negatiivsem või positiivsem kui tavaliselt. Ka kuuma šokolaadi saajatel paluti samal skaalal hinnata, kui suur või väike see heategu neile tundus ja hinnata ka oma meeleolumuutust.