Kas 186 elu oleks õnnestunud päästa

2021. aastal suri enesetapu tõttu 186 inimest. Sel aastal (jaanuar kuni juuli) on Tervise Arengu Instituudi statistika andmetel võtnud endalt elu 96 inimest. Iga aasta 10. septembril pööratakse tähelepanu suitsiidiennetusele, et tõsta teadlikkust raskest rahvatervishoiu probleemist.

Maailma Terviseorganistatsiooni andmetel toimub maailmas ligikaudu 800 000 enesetappu aastas ja hinnanguliselt puudutab iga suitsiidisurm otseselt vähemalt kuut inimest. 

Tervise Arengu Instituudi statistika põhjal on näha, et Eestis jääb enesetappude arv igal aastal enam-vähem 200 juurde. Võrreldes viimast kümmet aastat on selge, et suitsiide teevad rohkem mehed. 

Peaasi.ee tegevjuhi, kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus puudub suitsiidiennetuse tegevuskava ning see võib olla põhjuseks, miks ei ole suitsiidide arvus langust näha. «Riigid, kes on suutnud positiivseid muudatusi tuua, on panustanud ennetusse pikaajaliselt ja teadlikult. Projektipõhiselt ja jupiti tegutsedes on meile piir ette tulnud ning niiviisi me paremate arenguteni ei jõua,» tõdeb Oidermaa. 

Meie mõtteviisis on veel liiga levinud uskumus, et igaüks peab endaga ja oma muredega ise, üksi hakkama saama. Seda hoiakut saame kohe muutma hakata.

Peaasi.ee tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.

Mis oleks see meede, mida peaks kohe rakendama hakkama, et olukorda muuta? Kahjuks on see selline kompleksne teema, et ühest väga lihtsast meetmest ei piisa, vastab psühholoog. Tuleb suunata rahastust nii ennetusse, varajasse sekkumisse, kui ka parandada teenuste kättesaadavust esmatasandil, psühhiaatrias ning ka valdkonna juhtimise tasandil. Alustama peaks tema sõnul ennetusest, et teaduspõhised ennetusprogrammid ning vaimse tervise esmaabi oskuste õpe oleks piisavalt rahastatud ja kõigile kättesaadavad.

10.09.2022 Tallinn Suitsiidiennetuspäeva aktsioon Linnahalli. 186 tooli märgivad kõiki eelmisel aastal endalt elu võtnud inimesi. Foto: Sander Ilvest

«Vast ongi riigi varasemalt tasandil saanud komistuskiviks see, et tegutseda tuleb mitmel tasandil ning järjepidevalt, kuid see on paistnud liiga suure tükina, mida läbi hammustada,» nendib Oidermaa. 

Probleemist ei saa mööda vaadata

Igal aasta 10. septembril aitab MTÜ Peaasjad läbi erinevate tegevuste ja installatsioonide kaasa suitsiidiennetuse diskussioonile ühiskonnas. Sel aasal loodud installatsioon «Olen olemas» on linnahalli juures avatud 10. septembril kell 11-19. Installatsiooni osaks on inimestelt kogutud kogemuslood nende rasketest hetkedest ja sellest, mis on aidanud edasi liikuda. Installatsioon luuakse koostöös näitleja Liis Lindmaa ja koreograaf Liis Varesega. Kohapeal pakuvad vaimse tervise esmaabi koolituse läbinud vabatahtlikud inimestele toetavat kuulamist. 

Suitsiidiennetuspäeval on avatud vaimse tervise kohvikud Tallinnas Rävala Reval Cafes (kell 9-17) ja Tartus Werneri kohvikus (kell 8-22). Vabatahtlikud on kohvikutes eraldi märgistatud lauas, valge T-särgiga, millel on kiri «Olen olemas», et pakkuda end toetavaks kuulajaks või anda oma vaikiva kohaloluga märku, et meie ümber on alati inimesi, kes on valmis olemas olema.

Kui üks suitsiid mõjutab nii lähedasi, kui ka ühiskonda laiemalt, siis miks arutleme selle üle vaid korra aastas? 

«Selleks, et me ei peaks nii palju rääkima suitsiididest, peame paratamatult rääkima palju enam suitsiidiennetusest. Riigi tasandil süsteemsetest sammudest ja inimeste tasandil sellest, et oskused teistele tuge ja abi pakkuda peaksid olema oluliselt käepärasemad.»

Oidermaa toob näiteks, et vaimse tervise esmaabi võiks olla nii haridusasutustes kui töökohtades enesestmõistetavaks pädevuseks, sest vaimse tervise raskusi on pea pooltel inimestel elu jooksul. See tähendab, et vaimse tervise esmaabi andmise oskust läheb tõenäolisemalt rohkem tarvis kui füüsilise tervise esmaabi andmist. 

Kuidas öelda neid õigeid sõnu?

«Inimesed, kes on suitsiidikatses ellu jäänud on rääkinud, mis oleks neid suitsiidikatse tegemisel peatanud. Piisata oleks võinud sellest, kui keegi oleks õigel hetkel küsinud kasvõi lihtsa lause «Kuidas sul läheb?» või saatnud sõnumi «Mõtlen su peale». Oluline on inimestega ühenduses olla ja kui on kõhklus, kas teisel on ikka kõik hästi, siis küsida.»

Psühholoog rõhutab, et loeb ka see, mis sõnadega räägime ja kuidas suhtume vaimse tervisesse. «Kas leiame, et kui inimesel on raske, on see sellest, et ta on nõrk või kuidagi puudulik. Või leiame, et kõik on inimesed, seega haavatavad ja võivad vahel kellegi tuge vajada. Meie mõtteviisis on veel liiga levinud uskumus, et igaüks peab endaga ja oma muredega ise, üksi hakkama saama. Seda hoiakut saame kohe muutma hakata ja võtta ühendust kellegagi, kes võib meie tuge vajada,» lisab ta. 

Suitsiidiennetuspäeva aktsioon Linnahalli. Oma kogemuslugu lähedase kaotusest suitsiidi tõttu jagas Eva Koženevski. Foto: SANDER ILVEST/Scanpix

Milliste märkide järgi mõista, et inimesel on suitsidaalsed mõtted? Kõige lihtsamini saab aru sellest, kui inimene ise ütleb, et ta ei jaksa enam elada või et mõtleb enesetapust. Sel juhul tuleks kindlasti aega võtta ja lähemalt kuulata, millist abi ja kui kiiresti vaja on korraldada. Märgiks võib olla lootusetuse tunne, tunne, et ollakse teistele koormaks ja kui inimene räägib surnud olemisest positiivses võtmes või käitub enda suhtes selgelt hoolimatult, räägib Oidermaa.

Enesetapust ja surmast rääkimine ei ole tavaline jututeema, mida ette võetakse. Kui aga inimese puhul on märgatud ebatavalisi lauseid või tegusid, mis võivad viidata suitsiidile, tuleks küsida otse ja konkreetselt. Psühholoog soovitab luua piisav kontakt, leida mõlemale sobilik aeg ja suhtlusvorm.

«Esmalt öelda, miks inimesega juttu teed, näiteks, et hoolid temast ja oled mures. Seejärel öelda, mida oled märganud, näiteks midagi, mida inimene on öelnud või teinud. Uurida, mida teine oma käitumise või jutuga silmas pidas ja kas tal on olnud ka suistiidimõtteid või isegi plaane.»

Siinkohal on oluline rõhutada, et vaimse tervise probleemidega inimene ei pea olema oma murega üksi ning julgustada teda spetsialisti abi otsima. Kui vestlusel selgub kohene kavatsus endalt elu võtta, on alati võimalus pöörduda erakorralisele psühhiaatri vastuvõtule või helistada 112.

Kuhu vaimse tervise abi saamiseks pöörduda?

Oma vaimse tervise murega pöördu julgelt oma perearsti poole. Soovi korral saab nõu küsida üleriigilisest tasuta perearsti nõuandetelefonilt 1220.

Veebinõustamist pakuvad peaasi.ee ja lahendus.net.

Kui tegemist on pakilise murega, siis helista:

• Lasteabi: 116111 (24h)
• Ohvriabi telefon 116 006 (24h)
• Hingehoiu telefon 116 123 (24h)
• Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
• Kiirabi: 112 (24h)

Või pöördu erakorralisele vastuvõtule:

• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h) Paldiski mnt 52
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h) Raja tn 31
• Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h) Ristiku tn 1
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h) Jämejala, Pargi tee 6
• Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) Haigla 1
• Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) Ahtme mnt 95

Sa ei ole oma murega üksi!