T, 4.10.2022

ARVAMUS ⟩ Tuuli Ainsaar: kus tohib elada psüühilise erivajadusega inimene?

Tuuli Ainsaar
, AS Hoolekandeteenuste teenuste arendusspetsialist
Tuuli Ainsaar: kus tohib elada psüühilise erivajadusega inimene?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Külli Kittus/Unsplash

Küsimus, kus tohib psüühilise erivajadusega inimene elada, on kohatu, kuid ometi peame sellest rääkima. Oleme riigina üle saamas mõtteviisist, mille järgi ei tohiks erivajadusega inimesi kogukonnas näha olla. Siiski tundub, et me pole päris küpsed mõistmaks, et igaühel meie seast on õigus võimalikult tegusale elule, kõigile rollidele inimväärses elus.

Viimase 15 aastaga oleme tundmatuseni muutnud seda, kus ja kuidas elavad erivajadusega inimesed Eestis. Oleme sulgenud pea kõik suured ja kõledad, privaatsuseta haigla tüüpi hooldekodud kaugetes asulates. Enam kui 1700 inimest on kolinud hubastesse kodudesse kogukondades, linnades ja alevites. Mitmes kohas on kogukonnaliikmed osutanud aga sellele aktiivset vastupanu. Selle suhtumise võtab tabavalt kokku ingliskeelne termin not in my backyard (e.k mitte minu tagaaias) – tunnistatakse, et suured kombinaadi tüüpi kodud ei ole õige lähenemisviis, kuid öeldakse, et minu tagahoovis paluks neil ka mitte elada. Nii on raske jõuda selleni, et erivajadusega inimesi koheldaks ühiskonnas ja kogukonnas võrdväärsetena. Kahjuks on psüühilise erivajadusega inimesed veel tänagi stigmatiseeritud ja nende kohta on liikvel alusetuid müüte.

Kas teil on perekonnas või tutvusringkonnas mõni kroonilise haigusega inimene? Võib-olla on süda nõrk, vaevavad allergiad või on liikumisega probleeme? Kujutage ette tema nägu, kui tema tulevane naaber teeks talle täiesti heasoovlikult ettepaneku: «Jah, ma mõistan, et kolite siia, aga kas oleks võimalik, et kannate õues spetsiaalset helkurvesti ning annate teada, millal ja kuhu on teil plaanis minna?» Või muretseks naaber hoopis selle üle, et äkki paneb ta tema aiast tomatid nahka? Huviringis aga soovitakse, et ta saadaks juhendajale oma täpse diagnoosi ja haiguskirjelduse. Ilmselt arvaks teie tuttav või lähedane, et tegu on äärmiselt halva naljaga.

See ja paljud teised samalaadi küsimused ei ole välja mõeldud, need on esitatud lugupeetud kogukonnaliikmete poolt valdade koosolekutel, kui soovisime nende kogukonda ehitada maja erivajadusega inimestele.

Kust on alguse saanud selline arvamus?

Neid näiteid lugedes käis ilmselt nii mõnelgi peast läbi mõte, et võrdlus on kohatu – «psüühiline haigus on ju täiesti teine asi!». Kas ikka on? Miks kohtleme ratastoolis inimest, südamehaiget või astmat põdevat inimest lugupidavalt, samas kui termin «psüühiline erivajadus» tekitab tunde, et me ei pea järgima samu käitumisnorme, mida teiste inimeste puhul? Miks usume, et tema puhul ei kehti õigus privaatsusele, sest kogukond on diagnoosist huvitatud?

Ilmselt oleme Nõukogude Liidus elatud aastakümnetega hakanud uskuma, et vaimsed raskused teevad inimese automaatselt ohtlikuks ja ettearvamatuks. Seda kolmel põhjusel.

Esiteks on erivajadusega inimesi aastakümneid peidetud suurtesse hooldekodudesse väljaspool linnasid ja asulaid. See võib tõstatada küsimuse - miks nad sinna saadeti? Äkki olid nad ohtlikud? Ei olnud. Nõukogude Liidus ei tohtinud lihtsalt erivajadusega inimesi olemas olla.

Teiseks ei teata sageli, mis on psüühiline erivajadus. Eestis on 55 000 kroonilise psüühilise erivajadusega inimest – enamus elab oma kodus ja saab raskustega hakkama, samamoodi nagu südamehaiguse või astmaga. Kui aga sõnapaar «psüühiline erivajadus» välja öelda, tuleb silme ette pilt inimesest, kes on psühhiaatriahaiglas ega taju ümbritsevat. See on sama jabur, nagu arvata, et igal südamehaigusega inimesel on kogu aeg infarkt.

Kolmandaks armastavad nii meedia- kui filmitööstus näidata pahalasi psüühilise haiguse kaudu, mis süvendab tunnet, et kaugel see Jokkeri käitumine siis enam on.

Kõigil kolmel (täiesti valel) põhjusel ei näe me psüühilise erivajaduse puhul enam inimest ennast. Haigus asendab kõik rollid – perekonna, ametialased ambitsioonid või privaatsusvajaduse.

Kuidas näeb olukord päriselt välja?

Psüühilise erivajadusega inimesel on samamoodi, nagu igal teiselgi, unistused ja soovid ning vajadus ennast teostada. AS Hoolekandeteenustel on üle Eesti 1700 klienti, kõigil neist krooniline psüühiline erivajadus. Vale on eeldada, et kui inimene vajab riigi teenust, on tema abivajadus nii sügav, et tal polegi muud elu peale haiguse. Tegus elu on võimalik iga diagnoosiga.

Ühel koosviibimisel rääkis linnakodanik meile: «Olgu, tõite nad linna elama ja rääkisite, et nad hakkavad käima kohvikus, kinos, huviringides, aga neid ole linnas näha». Põhjuseks olevat, et nad ei saa seda endale lubada, sest neil polevat ju raha. See ei vasta tõele. Pea kolmandik meie elanikest teeb jõukohast tööd ja saab palka. Paljud käivad kutsekoolis – sagedamini õpitakse abikokaks, pagariks, köögiabiliseks või puhastusteenindajaks. On ka neid, kes õpivad puutööd, IT-d, aiandust või ärijuhtimist.

Meie elanikud käivad iga päev kogukonnas, aga seda ei peagi märkama, sest neil ei ole kollaseid veste seljas ega kirja otsa ees. Nad on inimesed nagu mina ja Sina.

Mis võiks viia mõistmiseni?

Tuleb mõista, et normaalse kogukonna osa on ka erivajadusega inimesed. Sotsiaalministeeriumi 2021. aasta uuringust selgus, et paremad teadmised psüühilise erivajadusega inimeste kohta aitaksid muuta Eesti ühiskonna mõistvamaks. 70 protsenti vastanutest leidis, et tunneksid ennast psüühilise erivajadusega inimestega suheldes mugavamalt, kui teaksid neist rohkem.

Sageli küsitakse, et kuidas psüühilise erivajadusega inimesega suhelda, mida neile öelda. Esimene ja kõige lihtsam harjutus on võtta lausest välja sõnapaar «psüühiline erivajadus» ja küsida uuesti: «Kuidas inimesega suhelda, mida talle öelda?». Tuleb suhelda täpselt nii nagu teise inimestega - lugupidavalt, aupaklikult ja lahkelt.

Lõpetuseks vastus ka pealkirjas toodud küsimusele – kus võib (psüühilise erivajadusega) inimene elada? Seal, kus ta soovib – sarnaselt kõikidele teistele inimestele meeldib enamusele linnas, mõnele aga maal. Osad valivad elukoha selle järgi, et olla perega samas linnas, mõnede jaoks on aga oluline sõber, kellega soovitakse samasse korterisse kolida.

Märksõnad
Tagasi üles