K, 5.10.2022

Tülikas murd on luuhõrenemise esimene ohumärk

PM Tervis
Tülikas murd on luuhõrenemise esimene ohumärk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Riskigruppi kuuludes tasub osteoporoosikabinetis mõõta luutihedust.
Riskigruppi kuuludes tasub osteoporoosikabinetis mõõta luutihedust. Foto: Shutterstock

«Osteoporoosi ehk luuhõrenemise esimesi ohumärke on 50.-60. eluaastatel esinev luumurd, mis tekib tavaliselt libedaga kukkumisel randmepiirkonda ja esineb seda rohkem naiste hulgas,» nendib Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Karin Laas.

«Patsiendid põhjendavad, et oli väga libe või kiire, jalg takerdus ja murd tekkis suure hooga kukkumise tõttu. Tegelikkus on see, et kui noorem terve inimene kukub käe peale, saab ta küll haiget, aga luumurdu ei teki,» ütleb dr Laas ajalehes Tervise Meeter.

Luuhõrenemisega seotud randmepiirkonna murru tagamaid 50.-60. eluaasta kandis tuleb arsti sõnul põhjalikumalt uurida. «Kui osteoporoos süveneb, võib hiljem, üle 70-80-aastastel tekkida juba palju väiksema trauma puhul selgroolülikeha murd või reieluumurd. Need on osteoporoosi rasked tüsistused, mis põhjustavad palju valu ja probleeme, ja mille järel inimesed pahatihti jäävad voodihaigeks või hoopiski aasta jooksul surevad,» selgitab Laas.

Kes on riskirühmas?

Menopausi alguses tekkivate luumurdude põhjuseid ei tohiks dr Laasi sõnul kindlasti jätta tähelepanuta. «Osteoporoosi riskirühmas on ka need, kel varane menopaus – kas siis geneetiline, mil perekonna naisliinis on 40ndate alguses saabuv menopaus tavaline, või kui selle põhjuseks on operatsiooni käigus emaka ja munasarjade eemaldamine. Naissuguhormoonide tootmine lõpeb või väheneb kriitiliselt ja seetõttu hakkavad luud kiiremini hõrenema,» ütleb Laas.

Osteoporoosi riskirühma kuuluvad samuti nii naised kui mehed, kes peavad teatud krooniliste haiguste tõttu võtma pikalt ja palju glükokortikoidhormooni, näiteks prednisolooni tüüpi ravimeid. Neil tekib osteoporoos arsti sõnutsi varem ja on tihti tõsisem.

Ka kilpnäärme ja kõrvalkilpnäärme ületalitlus tõstab haigusriski.

«Osteoporoosist on rohkem ohustatud ka väga kõhnad inimesed, kellel on lihasmassi vähe. Haigus on nende jaoks ka raskem. Samas ei pruugi osteoporoosist pääseda ka ülekaalulised, kel tekib luumurde haiguse varases staadiumis isegi rohkem. Nii esimese kui ka teise tüübi diabeet põhjustab suuremat osteoporoosiriski,» selgitab reumatoloog.

Luuhõrenemise tõenäosust tõstavad ka põletikulised soolehaigused, mille tõttu on takistatud kaltsiumi imendumine sooles.

«Kui ei ole kindel, kas kuulud riskigruppi, tasub see võtta perearstiga teemaks 50.-60. eluaastatel. Perearst otsustab, kas tuleb minna osteoporoosikabinetti luutihedust mõõtma. Kindlasti tuleb seda teha, kui pärast 50. eluaastat on esinenud luumurd,» ütleb Laas. 

Ta lisab, et luutihedust võiksid vähemalt korra mõõtmas käia kõik naisterahvad, kes on 65-aastased ja vanemad.

Märksõnad
Tagasi üles