ME SAAME HAKKAMA ⟩ Aeg sulab nagu vaha

Mida vanem inimene, seda kiiremini aeg möödub, vahel pole isegi elektritõuksist abi, et õigeks ajaks pärale jõuda. Foto: Peeter Lilleväli/Põhjarannik

Mul pole aega. Seda fraasi – olgu vabandavalt või ärritunult öelduna – kuulevad inimeste vaimse ja füüsilise tervisega tegelevad spetsialistid tihti. Pole aega, et jalutama minna või suitsetamine maha jätta. Pole aega raamatut lugeda, endale mõni hobi leida või lähisuhte loomise peale mõelda. «Mul pole aega,» vastatakse siis, kui spetsialist küsib, millal viimati elukaaslasega kahekesi midagi romantilist ette võtsite või kaua aega tagasi lastega ilmaasju arutasid või mürasid.

Ei ole aega» tõdemusele ütleb mõni lootusrikkalt juurde, et küll saatus õige raamatu, hobi ja kallima tema juurde juhatab, kui õige hetk käes. Väga sageli järgneb aga teadagi töö-jutt. Aega pole, sest töö, sindrinahk, vajab tegemist. Jah, ka kodus ja õhtuti. Jah, ka nädalavahetusel või puhkusereisil ei saa teisiti.

Suurem vajadus rohkem valida

Kõigi nende ajapuuduse-juttude juures aimub hoiakut, et inimene on ise abitu – aeg muudkui lendab, kaob ja kulub. Ajakasutuse üle on otsused langetatud kuskil mujal, inimese asi on vaid käsku täita ja kurjale paratamatusele alluda. Tegelikult muidugi nii ei ole, me ise teeme valiku: mu aeg on väärt seda tegevust ja toda mitte. Keegi ei varasta ega nõua mu aega, ma ise otsustan. Küsimus on vaid selles, kas teha seda teadlikult ja läbimõeldult või kogemata – aega pillates ja kaotades.

Ajapuuduse üle kurtmine võib esmapilgul tunduda imelik. 21. sajandi Eestis näikse elu olevat ju oluliselt lihtsam kui vaarisade-vaar­emade ajal, kui iga päev tuli tegeleda toidu lauale saamise ja elus püsimisega. Kohustusliku põlvkondade poolt ette kirjutatud töörügamisviisi asemel oleme saanud vähemalt teoreetiliselt mingil eluhetkel valida, milline on meile hingelähedane amet, ja palgaraha eest saame jalutuskäigu, kiire autotreti või interneti abil söögi koju.

Ometi on lihtsus näiline. Rohkem võimalusi tähendab rohkem vajadust valida. Teadmine, kui palju vajalikke ja põnevaid tegevusi võiksin ette võtta, ja tunne, et ehk jäävad need just minu jaoks õiged asjad kogemata märkamata, ei tee tuju heaks. Valikute langetamise kohustus, mis justkui igal hetkel nina ees seisab – milleks kasutada aega? Kui kaua? Millal õppida ja ümber õppida? Kui palju saan une jaoks mõeldud aega tööks näpistada? Kas, millal ja kellega puhata? – ajab hoopis närvi.

Ette võetakse erinevaid kohustusi ja tööasju, tuntakse kohustust arendada end ühel ja teisel moel (võimalusi ju nagu on), olla tegus kogukonnaliige, püüda kursis olla kõigi uudistega ja ühtlasi hoida sidet kõigi sõprade-sugulastega, perega kvaliteetaega veeta nagunii... Nii võibki tekkida tunne, et kõike tahaks teha ja peaks tegema, aga midagi ei jõua. Sest aeg on otsas, lendab, kaob ja kulub.

Palju räägitakse ajaplaneerimisest ja aja juhtimisest. Tegelikult siiski saame planeerida ja juhtida enda käitumist ehk seda, milliste tegevustega oma aja täidame.

Ajast rääkimise ja mõtlemisega seoses ähvardavad meid veel paar lõksu, mis ka meie käitumist mõjutama kipuvad. Palun väga – palju räägitakse ajaplaneerimisest ja aja- juhtimisest, aga kas on ikka päris kindel, et aeg on see, mida me saame juhtida? Tegelikult siiski saame planeerida ja juhtida omaenda käitumist ehk seda, milliste tegevustega oma aja täidame.

Aeg on omamoodi elastne – sündmusi, tähenduslikke hetki ja tegevusi täis aeg tundub pikem –, aga päriselt me ei saa aja kulgu kohe kuidagi mõjutada. Selline vahetegemine võib tunduda tähenärimisena, ometi on suur vahe, kas ma teadlikult mõtlen oma käitumisele või abstraktsele ajale.

Ka produktiivsuse rõhutamine võib rappa viia. Ajajuhtimisest räägitakse tihti teadagi just selles kontekstis – kuidas olla tööl produktiivsem ja teha väiksema ajakuluga rohkem asju ära. Mingi hetkeni on see igati loogiline ja mõistlik soov. Aga «rohkem ja kiiremini» vaimustusega ja mõtteviisiga, et ma teen kiiresti tööasjad ära, et siis veel rohkem tööasju teha, on oht jõuda läbipõlemise ja südame-veresoonkonnahaigusteni.

Oluline on tegevuse mõtestatus

Produktiivsuse rõhutamine võib panna unustama, et paljude tegevuste juures pole kiirus kõige olulisem ning et kõige tähtsam on tegevuse mõtestatus. Et vahel tuleb töödki teha aeglaselt ja rahulikult või et mõne asja tegemine on kuidagi väärtuslik iseenesest. Kas meile meeldiks sümfooniakontsert, kui muusikutel oleks sihiks muusikateosega võimalikult kiiresti – aga kindlasti väga oskuslikult mängides – ühele poole saada? Või kas oleksime rõõmsad, kui meid lõikama asuva kirurgi fookus oleks eelkõige sellel, et superkiiresti operatsioon ära lõpetada – et saaks kaks lõikust ühe ajaga tehtud?

Maksimaalse tõhususe ja produktiivsuse tagaajamine keerab vussi meeldiva vaba aja veetmise ja suhted lähedastega. Räägin kiiresti oma jutu ära või kasutan aega kiireks produktiivseks seksiks, küsin kallima käest kolm huvitundvat küsimust ja lastelt viis küsimust, et kuidas läks koolis-trennis-sõbra pool – tehtud! Aga kardetavasti lähedased selle peale ei rõõmusta.

Loen romaani läbi eriti kiiresti, siis saan teise veel ette võtta, või hoopis otsin, et ehk on keegi internetti pannud luulekogu sisukokkuvõtte? Raamatute kokkuvõtteid ja üleskutseid stiilis «maksa mulle raha, ma loen sinu eest raamatu läbi ja edastan sulle lühiülevaate» leidub netis ju küll ja veel.

Kes plaanib aga sel moel omandada peresuhete hoidmise tarkusi, võiks korra peatuda ja mõelda: kui mu kõige olulisemad suhted pole seda väärt, et mõnda tundi nende tarvis pühendunult raamatutki lugeda, siis mida see minu kohta ütleb?

Kuidas oma aega hästi kasutada?

• Kas oled teadlik, millele su aeg iga päev kulub? Kui tahta mis iganes harjumuses muutust, on hädavajalik esmalt kaardistada hetkeolukord. Kel pole viitsimist viie minuti kaupa kõiki tegemisi päeva jooksul üles märkida, see võib püüda õhtul meenutada ja kirja panna, millele kui palju aega kulus. Märka väikesi asju: duši all käimised, söögitegemised ja omavahelised nägelemised peavad ka kirja saama.
• Mõtle, kuidas sa ajast räägid. Kui «aeg on raha», siis ega ole ohtu, et iga lastega mängides või looduses veedetud minut võib tekitada stressi, sest raha sel ajal ju ei teeninud? Kui aina kurdad, et «aeg muudkui kaob käest» või «mul pole aega», siis ega sa mõtle, et oled abitu või lausa aja ohver? Tegelikult on meie enda otsustada, millega oma aja täidame.
• Üks võimalusi tegevuste planeerimiseks on küsida endalt: milline tegevus loob lisandväärtust tulevikuks, et meile oluliste sihtide suunas liikumine ladusamalt kulgeks? Või mis tekitab tulevikus aega juurde? Suurendab tõenäosust, et mingi tore asi tulevikus saaks toimuda? Lastele ütleme küll, et kui praegu kasutad usinalt aega õppimisele, saad tulevikus parema töökoha, aga kas oma ajale ka niimoodi mõtleme?
• Kas sa tead, mis on sulle elus päriselt tähtis – mida sa elus väärtustad? Seda teadmata täidame aja paljude tegevustega, aga lõpetame päeva või elu kehva enesetundega. Oleme justkui ringi sebinud palju, aga olulisi asju meelde ei tule, inimesed me kõrval on rahulolematud või kaugenevad meist, terviski logiseb.
• Väärtustele ja suurtele sihtidele mõtlemine põhjalikumal moel on mõistlik ette võtta harva. Argielus ei tohi selleks kuluda rohkem aega kui millegi päriselt ära tegemisele. Kui e-kirjadele püüaksid vastata nii, et enne loed iga kirja läbi ja analüüsid põhjalikult, kas see on sulle tõeliselt oluline kiri, et kohe vastata, siis lähed peast kiiresti sassi.
• Väärtustest lähtuvalt saad paika panna eesmärke ja alaeesmärke – kuhu tahad jõuda ja mida selleks teha ühe eluvaldkonnaga seoses või tööl mõne suurema asja ärategemiseks. Mida tahad saavutada kuu ajaga? Milleks on aega nädal? Mida võtsid plaani aastaks? Kui sihid selged, saad ka sättida paika näiteks nädala või kuu plaane.
• Saa jagu kimbatusest luua iga päev pikki tegemist vajavate asjade nimekirju – ja kindlasti ära manitse oma koduseid selliseid tegema. Fookuses peaks olema paar-kolm olulist, keerulist ja kiiret tegemist vajavat asja. Nendest võiks päeva alustada, kui oled värske ja energiline – või planeeri neile see aeg, kui tead end olevat kõige reipam.
• Päeva- ja nädalaplaane tehes arvesta varuga. Kui oled kaks tundi tööl broneerinud mõne projektiga tegelemiseks, siis pole kuidagi välistatud, et vahepeal tahab kolleeg vestelda või tuleb kodust ootamatu kõne. Kui plaanid aega trenni jaoks, siis arvesta sisse ka spordisaali kohale jõudmise ja sealt koju saamisele kulunud aeg.
• Väärtusta rutiini – mida rohkem on tegevusi ette teada, seda rohkem on aju vaba muude asjade jaoks. Kui sa tegelikult aimad, millega tahad või pead iga päev tegelema, siis on mõistlik nende jaoks rutiin tekitada. Kooli- ja tööpäeva pikkus on teada, huviringide ja uneaeg samuti. Lapsedki tunnevad end paremini, kui teavad ette, millal võivad volilt arvutimänge mängida. Ka aeg, kus pere midagi toredat koos ette võtab – lauamänge mängib, jalutama või kinno läheb, külalisi kutsub – võiks olla planeeritud. Kui õhtul või nädala lõpus on midagi toredat oodata, annab see jaksu teha ka tüütuid, aga vajalikke tööasju. Tihti meenutavad lapsed suureks saades oma perest just rutiine – meeldivaid ühiste ettevõtmiste traditsioone, millele võis «iga ilmaga» kindel olla.

Keskendumine ja üks asi korraga

Õpi keskenduma ja hetkes olema, eemalda ümbrusest segajad. Üritada mitut asja korraga teha lõpeb enamasti sellega, et kõik asjad said tehtud vajalikust kehvemini ja päeva lõpus on kehv enesetunne – justkui tegin midagi kogu aeg, aga päris rahul endaga ikkagi pole.

Millega iganes keskendunult tegeled, peale tundi aega võiksid teha kasvõi viie minuti pikkuse puhkepausi. Kui tahad aga seda sisustada nutiseadmes, siis ole väga tähelepanelik, et viiest minutist ootamatult ei saaks viisteist või viiskümmend.

Uni on tähtis. Kui oled pahur (aga kehv uni teeb kergesti ärrituvaks) ja ei suuda väsimuse tõttu korralikult keskenduda, siis võib sul olla perfektne nädala- ja päevaplaan, aga asju hästi tehtud ei saa.

Õpi ütlema ei. Kui oled impulsiivse loomuga või kipud vaimustuma uutest ettevõtmistest, siis võiksid kujundada endas harjumuse enne uutele väljakutsetele näpu andmist meenutada oma väärtusi, prioriteete ja suuri eesmärke. Mõtle, ega su ajakasutuses vastuolu ei teki, kui reklaamid oma väärtuseks peret ja lähedasi, aga võtad vastu kõik pakkumised, mille tulemusel kallitele üldse aega ei jäägi.

Kui mõtled oma ajakasutusele, siis kas seal võib olla tegevusi, mida teed ainult selleks, et mõne muu asja tegemist vältida? Istud pikad õhtud sotsiaalmeedias või võtad endale sada tööd kaela põhjusel, et muidu peaks aega veetma elukaaslasega – aga temaga läheb alati tüliks? Kui nii, siis pole lootustki, et saad ajakasutuses enne midagi paremaks, kui päris probleemi ära lahendad.

Ega sa kipu liiga palju mõtlema sellele, kuidas võimalikult kiiresti võimalikult palju asju ära teha? Kui see viib puhkusereisil vaatamisväärsuste läbijooksmisele sellises tempos, et mingit emotsionaalset kogemust ei saa ja aega on vaid kiireteks selfideks, siis on tegemist mõttetult kulunud ajaga. «Ristikese» kirjasaamise pärast lastega ja kallimaga võimalikult kiiresti vestelda tundub veelgi tobedam mõte.