/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2022/09/27/14859986t1h5c95.jpg)
Värske rahvusvaheline raport kinnitab, et 85 protsenti dementsusega inimestest ei saa diagnoosimise järgselt piisavalt tuge.
Dementsusega inimesed ja nende lähedased vajavad rohkem tuge
Rahvusvaheline Alzheimeri ühing (ADI), 105 rahvuslikku Alzheimeri ja dementsuse ühingut koondav liit avaldas 21.09.2022 raporti «World Alzheimer’s Report 2022 – Life after diagnosis: Navigating treatment, care and support». Raporti valmimisele aitasid kaasa teadlased McGilli ülikoolist.
Raport keskendub vajadusele oluliselt parandada maailmas dementsusega elava 55 miljoni inimese diagnoosijärgse ravi, hoolduse ja toetavate teenuste kättesaadavust ning alustada realistliku plaani koostamist, kuidas ravida, hooldada ja toetada aastal 2050 maailmas elavat ligi 139 miljonit dementsusega inimest.
Diagnoosijärgne ravi, hooldus ja tugi koondab mitmeid sekkumisi – farmakoloogiline ja mittefarmakoloogiline ravi, juurdepääs tervishoiu- ja sotsiaalteenustele, igapäevase elu toetamine, kodude kohandamine, sotsiaalne kaasamine ja puhkuse võimaldamine, mis tõstavad dementsusega elavate inimeste ja nende lähedaste/hooldajate elukvaliteeti.
MTÜ Elu Dementsusega esindaja Chris Ellermaa sõnul ei ole dementsusega inimeste ja nende lähedaste/hooldajate olukord Eestis hea. «Võib eeldada, et diagnoosijärgse ravi, hoolduse ja toe kättesaadavus Eestis ei erine ADI raportis välja toodud statistikast. Kurb tõsiasi on, et midagi kindlat Eesti olukorra kohta väita ei saa, sest puuduvad täpsed andmed nii dementsuse esinemissageduse, haigestumuse kui ka diagnoosijärgsete teenuste osas.»
«Me ei sea kahtluse alla, kas vähihaiged vajavad ravi. Miks on aga nii, et dementsuse diagnoosi saades ei pakuta inimestele sageli ravialaseid sekkumisi, hooldust ega ka tuge? Neile öeldakse pelgalt, et nad oma elulõpuasjad korda ajaksid,» ütleb ADI tegevjuht Paola Barbarino. «Koos diagnoosimise määra tõusuga tuleb diagnoosijärgset dementsusealast sekkumist tunnistada inimõiguseks.»
«Kuigi dementsusel ei ole veel haigust modifitseerivat «ravi», on selgeid tõendeid, mis näitavad, et asjakohane diagnoosimisjärgne ravialane sekkumine, hooldus ja tugi parandavad oluliselt haigusega inimeste elukvaliteeti, võimaldades paljudel säilitada iseseisvust kauemaks ajaks.»
Surve tervishoiusüsteemile Covid-19 pandeemia ajal on veelgi vähendanud tervishoiutöötajate võimet pakkuda dementsusega inimestele piisavat diagnoosijärgset ravisekkumist, hooldust ja tuge. Barbarino tunnistab, et mõistab tervishoiutöötajaid, kes töötavad suure koormuse ja surve all, ning rõhutab, et valitsused peavad investeerima nende toetamiseks.
«Kogu maailmas on tervishoiutöötajad dementsuse osas alaharitud, nagu ei ole ka piisavalt ressursse, et pakkuda dementsusega inimestele rahuldavat diagnoosijärgset tuge,» ütleb Barbarino.
«Iga riigi ülesanne on tugevdada oma tervishoiusüsteemi, et tervishoiutöötajad saaksid pakkuda kvaliteetset abi, mida dementsusega inimesed hädasti vajavad.» MTÜ Elu Dementsusega lisab, et tuge vajavad kindlasti ka dementsusega inimeste lähedased.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) tunnistab juba dementsust kui erivajadust ning toetab ADI üleskutset tunnustada diagnoosijärgset tuge inimõiguseks. Koos kutsutakse riike kogu maailmas üles lisama diagnoosijärgne tugi riiklikusse dementsuse strateegiasse.
Chris Ellermaa MTÜst Elu Dementsusega nendib, et Eesti on üks vähestest ELi riikidest, kus dementsus ei ole siiani olnud riiklik prioriteet ja kus seetõttu puudub ka eraldiseisev dementsuse strateegia. Vananevas ühiskonnas on dementsus muutumas järjest suuremaks ühiskondlikuks koormuseks, sest inimeste arv, kes elavad dementsusega ja kes nende eest hoolitsevad, järjest kasvab. Praegu elab Eestis ligi 23 000 dementsusega inimest, tõenäoliselt kasvab see arv 2050. aastaks pea kahekordseks. Dementsuse vähenemiseks ühiskonnas peab kasvama inimeste teadlikkus ning me peame pöörama dementsuse teket mõjutavatele riskifaktoritele pikaajalist tähelepanu.