Praegustest töökohtadest rääkides ütleb Liubov, et tema on hooldajana ametis, Oleksandra töötab aga abiõena.
Milline on olnud suhtumine?
"See on olnud väga hea! Me oleme väga tänulikud kõigile Eesti elanikele ja riikidele, kes meid, ukrainlasi, aitavad, " ütleb Liubov. "Töökaaslased näitavad ja õpetavad kõike vajalikku, nende abiga õpime ka eesti keelt - kui me ei saa aru, siis tulevad kohe appi. Patsiendid suhtuvad meisse ka väga hästi - kui saavad teada, et oleme Ukrainast, siis kallistavad; uurivad, kuidas oleme end sisse seadnud ja kuidas meil läheb, " räägib Oleksandra. "Suhtuvad austusega ja elavad meile kaasa," lisab Liubov.
Ja kuidas olete end siis sisse seadnud?
"Hästi! Mul on laps (4a) ja ta käib eesti lasteaias, teab juba mõningaid eestikeelseid sõnu, mina käin tööl ja me üürime korterit," räägib Liubov. "Ma arvasin, et lapsel saab raskem olema, aga ta saab hakkama." "Mina läksin ka pea kohe pärast saabumist tööle, üürisin korteri, tekkisid eestlastest sõbrad, naabrid suhtuvad ka väga sõbralikult, " kinnitab Oleksandra. Mõlemad ütlevad, et tahavad võimalikult palju eestikeelses keskkonnas olla ja rääkimist praktiseerida - nii õpib kõige paremini. Mõlemad plaanivad rööpselt õppida ja töötada. "Ja lastega istuda," lisab Liubov naerdes.
Mis saab siis, kui sõda läbi saab? Kavatsete jääda või tagasi sõita? Õdesid on meil väga vaja.