Kaks Ukraina sõjapõgenikest medõde pidasid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli aktusel õpilastepoolse kõne täiesti arusaadavas eesti keeles. Õed vajavad õena töötamiseks rakenduskõrgharidust ja loomulikult ka eesti keele oskust. Uurisin, kuidas Ukrainas medõdedena töötanud naistel siiani läinud on ja mis edasi saab.
Tervishoiu kõrgkoolide ja riigiasutuste koostöös spetsiaalselt Ukraina õdede jaoks loodud tasemeõppeprogramm annab neile võimaluse Eestis oma erialast tööd jätkata. Kõik õppeprogrammi tudengid on saanud õendusalase kutsehariduse ja on ka õdedena või velskritena töötanud. Eestis õena töötamiseks on aga lisaks rakenduskõrgharidusele vaja osata ka eesti keelt.
"Teie olete siis kõige julgemad, " ütlen ma Liubov Boikole ja Oleksandra Pysarenkole, kes aktusel eestikeelse kõnega esinesid. Mõlemad puhkevad naerma. "Me oleme selles majas juba eesti keele A1 taseme kursustel käinud, tunneme kooli ja õppejõude, see on meile harjumuspärasem keskkond, " seletab Liubov.
Nad alustasid oma esimest keeleõppekursust juunis ja lõpetasid septembri alguses. Lisaks tavapärasele keeleõppele tegeleti ka praktilises meedikutöös vajamineva sõnavara ja väljenditega. "Erinevad kaebused, haiguste nimetused ja kirjeldused eesti keeles olid teemaks," täpsustab Oleksandra. Edasi täpsustame, kas vene keeles on õige öelda "v Ukraine" või "na Ukraine". Õigeks osutub "v Ukraine".
Niisiis - "v Ukraine" ... "Kas te õppisite ja töötasite juba Ukrainas meditsiinivallas?" Tuleb välja, et nii Liubov kui Oleksandra töötasid kiirabis ja neil on õendusalane haridus keskhariduse baasil.
Uuel kursusel läheb esimene aasta keeleõppe peale, seejärel asutakse kaheaastase õendusõppe kallale - juba eesti keeles. "See on raske, aga me püüame, " kinnitavad nad oma kavatsusi eesti keeles.
"Muidugi saate hakkama! Sest see esimene eestikeelne kõne oli suurepärane ja hästi arusaadav, " kinnitan ma neile. "Me närvitsesime väga, " kirjeldavad nad oma emotsioone enne kõnet.
Praegustest töökohtadest rääkides ütleb Liubov, et tema on hooldajana ametis, Oleksandra töötab aga abiõena.
Milline on olnud suhtumine?
"See on olnud väga hea! Me oleme väga tänulikud kõigile Eesti elanikele ja riikidele, kes meid, ukrainlasi, aitavad, " ütleb Liubov. "Töökaaslased näitavad ja õpetavad kõike vajalikku, nende abiga õpime ka eesti keelt - kui me ei saa aru, siis tulevad kohe appi. Patsiendid suhtuvad meisse ka väga hästi - kui saavad teada, et oleme Ukrainast, siis kallistavad; uurivad, kuidas oleme end sisse seadnud ja kuidas meil läheb, " räägib Oleksandra. "Suhtuvad austusega ja elavad meile kaasa," lisab Liubov.
Ja kuidas olete end siis sisse seadnud?
"Hästi! Mul on laps (4a) ja ta käib eesti lasteaias, teab juba mõningaid eestikeelseid sõnu, mina käin tööl ja me üürime korterit," räägib Liubov. "Ma arvasin, et lapsel saab raskem olema, aga ta saab hakkama." "Mina läksin ka pea kohe pärast saabumist tööle, üürisin korteri, tekkisid eestlastest sõbrad, naabrid suhtuvad ka väga sõbralikult, " kinnitab Oleksandra. Mõlemad ütlevad, et tahavad võimalikult palju eestikeelses keskkonnas olla ja rääkimist praktiseerida - nii õpib kõige paremini. Mõlemad plaanivad rööpselt õppida ja töötada. "Ja lastega istuda," lisab Liubov naerdes.
Mis saab siis, kui sõda läbi saab? Kavatsete jääda või tagasi sõita? Õdesid on meil väga vaja.
Liubov plaanib Eestisse jääda: "Ma loodan, et minu mees, kes on praegu sõjas, tuleb ka siia ja meil saab kõik hästi olema." Oleksandra räägib, et kõik tema sugulased on sõja eest põgenenud eri riikidesse ja et tema soovib oma elu uuesti üles ehitada Eestis. "Loodme, et saame olla Eestile kasulikud", kinnitavad nad koos.
Milline on õpimeeleolu teistel teie grupist?
"Me ei tea veel - tunneme grupist kahte tudengit ja nemad on väga motiveeritud õppijad. Teistega saame alles tuttavaks."
Kas teised ka töötavad?
"Need, keda meie teame, töötavad küll. Ja teised, kellega grupist suhelnud oleme, töötavad ka."
Aktuselt läks grupp kohe esimesse tundi.