/nginx/o/2022/09/30/14867252t1h27ef.png)
Ärritunud soole sündroom (Irritable Bowel Syndrome ehk IBS) on üks levinumaid seedetrakti häireid, kuid vaatamata sellele, et tegemist on levinud probleemiga, on tänaseni üllatavalt vähe teada, mis täpselt seda põhjustab ning kuidas seda ravida. Kuigi täielikku ja toimivat ravi ärritunud soole sündroomile ei ole leitud, on seda kogenud inimesed tihtilugu abi saanud probiootikumidest.
Viimased uuringud on tõepoolest kinnitust andnud, et probiootilised bakterid parandavad soolestiku tervist üldiselt ning nende ka ärritunud soole sündroomi uuringute esialgsed tulemused on olnud paljulubavad. Parima tulemuse saavutamiseks soovitatakse probiootikume kasutada vähemalt neli nädalat. Suvalise probiootilise toidulisandi tarvitamisest ei pruugi aga probleemi lahendamiseks piisata. See, kui tõhusad on probiootikumid ärritunud soolestiku puhul, võib sõltuda üsna mitmest tegurist, sealhulgas probiootikumi annusest, selles kasutatud bakterite tüvedest ja nende mitmekesisusest ning samuti ravi kestusest. Veelgi enam, mõningal juhul võivad probiootikumid ülitundliku seedetrakti sümptomeid hoopis süvendada.
/nginx/o/2022/09/30/14867253t1hb1ab.png)
Ärritunud soole sündroomi määratletakse kui sümptomite kogumit, nagu korduvad valuhood kõhus, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja puhitus. Enamikul selle seisundiga inimestel on mõnel päeval roojamine normaalne, teisel päeval aga ilmnevad ebameeldivad sümptomid. Ärritunud soole sündroom erineb põletikulisest soolehaigusest, kuna see ei kahjusta seedetrakti kudesid ega ole eluohtlik. Küll aga on see piisavalt ebameeldiv. Ärritunud soolestiku sündroomi sümptomid vallandab soolestiku ja aju vaheline suhtlusbarjäär – õigemini häired selles suhtluskanalis. Kui see oluline sidekanal on häiritud, muutub seedetrakt tundlikumaks ja muudab soolestiku lihaste kokkutõmbumist.
Ajakirjas Nutrients avaldatud uuringu kohaselt teatas 63,6% ärritunud soolestikuga patsientidest, et neil paranesid sümptomid probiootikumide lisamisel oluliselt, võrreldes platseebot saanud patsientidega, samas kui ülejäänud 36,4% ei teatanud olulistest muutustest. Teadlased märkisid, et parimad tulemused saadi katsetes, kus kasutati mitut erinevat probiootilise bakteri tüve ja mis kestsid kaheksa nädalat või kauem.
Üks ärritunud soole sündroomi tunnusmärke on düsbioos ehk tasakaalustamata soolestiku mikrobioota. Teisisõnu leidub düsbioosi puhul soolestikus “halbu” mikroobe rohkem kui “häid”. Ajakirjas World Journal of Gastroenterology avaldatud kirjelduse kohaselt pärsivad probiootikumid patogeensete bakterite kasvu kleepudes soolerakkude külge, takistades seega nii patogeenidel paljunemiseks vajaliku ruumi hõivamist kui ka nende kasvu. Seeläbi hoiavad probiootikumid tegelikult ära ka nn. lekkiva soole sündroomi tekke, mille puhul kahjulike mikroobide vohamine nõrgendab kaitsebarjääri soolestiku ja vereringe vahel, võimaldades nõnda võõrkehadel vereringesüsteemi siseneda.
Teine ärritunud soolestiku levinud tunnus on soolepõletik. Mitmed uuringud on näidanud, et postbiootilised ühendid, mida probiootikumid toodavad, alandavad soolestikus põletikulisi protsesse ja reguleerivad immuunsüsteemi reaktsioone.
/nginx/o/2022/09/30/14867256t1h1224.png)
Soolestiku mikrobioota on keeruline ökosüsteem, mis koosneb ligikaudu 300-500 erinevast bakteriliigist. Neil kõigil on kehas erinev roll ja nad kõik vajavad arenemiseks erinevaid tingimusi. Seetõttu ei avalda kõik probiootikumid sümptomitele samaväärset mõju. Ärritunud soole sündroomi puhul on teadusuuringutes parimaid tulemusi andnud kaks probiootilist bakterirühma: lactobacillus ja bifidobacterium, mis aitavad parimal ja kiireimal moel taastada soolestiku tasakaalu. Kuna aga nii lactobacilluse kui bifidobacteriumi rühma kuulub omakorda tuhandeid alamliike, ei ole konkreetsete paremini toimivate tüvede koha veel liiga palju teada, kuid mõningate liikide kohta on senised uuringud siiski juba andnud paljulubavaid tulemusi.
Et probiootikumist tõepoolest abi oleks, tuleks selle toidulisandi valimisel meeles pidada mõnda olulist nüanssi: