/nginx/o/2022/10/03/14873460t1h6de6.jpg)
Peresid on erinevaid, rõõmud ja mured on erinevad. Vahel juhtub nii, et vanem klammerdub oma täiskasvanud lapse külge sedavõrd, et halvimal juhul ei tekigi tal iseseisvat elu. Lapsevanema ja tema täiskasvanud lapse suhetest räägib OÜ Mentalclear psühholoog-perenõustaja Moonika Kukke-Tiiman.
/nginx/o/2022/10/03/14873459t1he7b9.jpg)
Kõik pereliikmed on emotsionaalselt üksteisega seotud, kuid seda erineval määral. Kui laps saab teismeliseks, siis tema arenguülesanne on hakata vanematest nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt distantseeruma, et saada iseseisvaks ja sõltumatuks täiskasvanuks. Kui selles etapis vanemad ei lase teismelisel individualiseerida, võivad kaasneda erinevad tagajärjed. Kui sõltumatuseks vajalikku distantsi vanematest ei ole võimalik saavutada, võib nooruk ennast emotsionaalselt lukustada, kõvasti mässata, alla anda või isegi kodust põgeneda.
Klammerdumine võib toimuda nii vanemal lapse külge kui lapsel vanema külge. Üle hoolitseva vanemaga võib teismeline jääda nö alafunktsioneerivaks eluaegseks lapseks ega lahkugi vanemate kodust. Ei ole harvad ka juhtumid, kus nooruk on lapsena olnud vanema kõrval puuduva teise vanema asemik ja ka see teeb raskeks rollist loobumise ning iseseisva täiskasvanuna elu alustamise. Eriti kui vanem on nüüd eakam ega tule eluga enam nii hästi toime või on üksi jäänud.
Kui vanem ise on emotsionaalselt ebaküps, on tema enda vajadused esiplaanil ja vanema jaoks on loomulik, et teised joonduvad tema soovide järgi.
Samuti on sellises peres väga raske eristada „meie“ kooslusest, kus tuntakse ja mõeldakse sarnaselt, igaühe eraldi „mina“ tundeid ning mõtteid.
Kui vanem on olnud näiteks nö känguru tüüpi vanem, kus lapse eest on kõik olukorrad ära lahendatud, siis võib teismelisele tundudagi väline maailm hirmutav ning turvaline ja mugav on jääda vanemate juurde ka täiskasvanuna või toetuda ülemääraselt oma vanematele. Võib ka olla, et vanem on ise muutunud ajapikku nö „abi vajavaks lapseks“ ja vanemast eraldumine tundub täiskasvanuks saanud lapse jaoks vastutustundetu ning tekitab süütunnet.
Pigem saab muutus alguse sellest samast peresüsteemist endast. Sageli algatab muutuse see, kui laps täiskasvanuna astub partnersuhtesse ja uus partner tajub, et paarisuhe ei ole kaaslase jaoks kas esikohal või ei austa partneri vanem uue pere piire. Siis tekivad eriarvamused ja konfliktid ning sealt edasi ka võimalus muutusteks.
Võitlus vanemaga ja edasine oma vajadustest vaikimine ei ole efektiivne tee, see viis vaid säilitab senist suhtemustrit. Täiskasvanuks saanud lapsel tuleb vanemale järjepidevalt näidata oma iseseisvust ja sõltumatust ning teha seda küpselt ning vastutustundlikult.
Vanemale tuleb selgitada rahulikult oma seisukohti ja rääkida ka tunnetest, mida üks või teine vanema käitumine kaasa toob. Vähetähtis ei ole selgelt kommunikeerida ka oma ootusi vanema suhtes. Siinkohal on oluline teada, et vanema vastupanu olukorra muutmisele on tavaline, kuid kui täiskasvanud laps jääb rahulikult enda seisukohtade juurde, siis õpib vanem neid aktsepteerima - sest ta armastab oma last. Samuti tuleb vanemat tähelepanelikult kuulata ning mõista.
Lapse elukaaslane saab sellises olukorras rääkida oma tähelepanekutest ja muredest oma elukaaslasele, kelle ülesandeks on ise oma vanemaga uued piirid paika panna.
Ei ole harvad juhtumid, kus ämma või äiaga hakkab võitlema lapse elukaaslane ise, kuid see ei ole tõhus viis muutusi ellu viia. Paarisuhtes tuleb esikohale seada oma partner ja paarisuhe ning prioriteetide kommunikeerija oma vanemale on tema laps, mitte lapse elukaaslane.
Perenõustamisele võivad tulla enim motiveeritud pereliikmed, jõuga kedagi kohale tuua ei saa. Kuna perekond on süsteem, siis ühe süsteemi osa muutus toob kaasa muutused ka teistes süsteemi osades.
Kui näiteks täiskasvanud laps tuleb nõustamisele ja omandab teadmised ning oskused uueks suhtlusviisiks oma vanemaga, siis ei saa vana suhtemuster jätkuda, sest üks osapooltest ei lähe enam vana moodusega kaasa. Niisamuti siis, kui vanem tuleb nõustamisele murega, et täiskasvanud laps ei lahku kodust iseseisva elu peale, saab vanemat toetada, et ta senise liigse hoolitsemise lõpetaks ja annaks vastutuse üle täiskasvanud lapsele endale.
/nginx/o/2022/09/30/14867658t1h0121.png)