/nginx/o/2022/10/11/14891810t1h9a7e.jpg)
Esimene üherakulise looma – malaariat tekitava parasiidi Plasmodium falciparum – vastane vaktsiin on valmis. Teine ja tõhusam tuleb laialdasemalt kasutusse loodetavasti mõne aasta jooksul. Esimese vaktsiini loomine võttis aega aastakümneid. Kuid kas vaktsiinid aitavad malaariast lahti saada?
Eelmise aasta lõpus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) laialdasemaks kasutamiseks heakskiidetud vaktsiin Mosquirix (RTS,S/AS01) on esimene parasiidivastane vaktsiin ajaloos. Selle väljatöötamist alustati juba 35 aastat tagasi ja valmis sai see GlaxoSmithKline (GSK), WHO, The Bill and Melinda Gates Foundationi ja rahvusvahelise terviseorganisatsiooni PATH koostöös. Gates Foundation on tänaseks selle vaktsiini arendustöö rahastamise lõpetanud kesiste tulemuste tõttu ja keskendunud teistele malaariavastastele meetmetele.
Tõsi – selle kolme doosi ja üht tõhustusdoosi vajava vaktsiini tõhusus haigestumise vastu on ligikaudu 40 protsenti ja selle mõju lahtub suhteliselt kiiresti – aastakese-kahega umbes. Kuna malaariasuremus on suur just kuni viieaastaste laste seas, siis on ilmselge, et ühekordsest kuurist ja ühest tõhustusdoosist ei piisa – lapsed võivad nakatuda ka kuus korda ühe aasta jooksul... Sellegipoolest võiks see vaktsiin rasket haigestumist ja malaariasurma koos ravimite ja teiste ennetusabinõudega ära hoida kuni 70-protsendise tõhususega, mis oleks hea tulemus. Ning loomulikult on see parem, kui praeguse olukorra jätkumine.
Vaktsineerimise pilootprogrammi alustati 2019. aastal Malawis, Ghanas ja Keenias. 2022. aasta kevadeks oli enam kui miljon last saanud vähemalt ühe doosi vaktsiini. Laialdasemat vaktsiini kasutuselevõttu on oodata 2023. aasta teises pooles. WHO hinnangul suudetaks selle vaktsiini laialdasemal kasutusel säästa 40 000 kuni 80 000 lapse elu aastas. Tootmise keerukuse tõttu suudetakse seda väidetavalt toota 18 miljonit doosi aastas, kuid vajadus on vähemalt 100 miljoni doosi ringis.
Teise vaktsiini – R21 – on loonud Oxfordi ülikooli teadlased ja selle tõhusus on pea kaks korda parem – sõltuvalt koostisest (adjuvandiga või ilma) ja doosist ligi 80 protsenti. Viimast kinnitavad ka septembri alguses avaldatud katsete tulemused. Selle vaktsiini raviskeem on esimesega sarnane – kolm doosi esimese eluaasta jooksul ja tõhustusdoos hiljem. Arvatakse, et R21 vaktsiini heakskiitmiseni ehk siis laialdase kasutuse alguseni läheb aasta või ka kaks. Selle vaktsiini tootmine on väidetavalt lihtsam ja seda suudetakse toota oluliselt rohkem. The Serum Institute of India, maailma suurim vaktsiinitootja, on lubanud seda toota vajalikud 100 miljonit doosi aastas.
Silmapiiril on ka sakslaste BioNTechi vaktsiin, mis baseerub mRNA tehnoloogial. Selle esimesed inimkatsed algavad käesoleva aasta lõpus. Katseteks vajalik vaktsiin toodetakse Aafrikas Rwandas, selleks spetsiaalselt rajatud tootmiskompleksis.
Malaaria ehk halltõve tekitajateks on üherakuliste parasiitide-algloomade perekond Plasmodium. Neil on pikk ajalugu inimese ja sääskede keha kasutamises oma huvides, keeruline paljunemistsükkel, mis teeb parasiidi äratundmise raskeks ja väga hea võime petta immuunsüsteemi.
Arvatakse, et Rooma impeeriumi languse üheks põhjuseks oli malaariaepideemia.
Pool malaaria surmajuhtumitest on tekitanud Plasmodium falciparum. Teisi sama perekonna algloomi-malaariatekitajaid P. vivax (levinuim haigustekitaja väljaspool Sahara-taguseid riike), P. ovale ja P. malariae peetakse leebemateks.
Protsess näeb välja järgmine. Nakatunud inimeselt verd imenud emase hallsääse soolestikus hakkavad paljunema plasmoodiumi gametotsüüdid. Nende järglased –sporozoiidid (kr sporos – seeme + zoon – loom) – liiguvad aga sääse süljenäärmetesse. Sääsk hammustab inimest ning verevoolu tagamiseks ja valu leevendamiseks paiskab ta nahka ka nakatunud sülge. Nii jõuavad sporozoiidid otse vere kaudu või lümfisüsteemi vahendusel maksa, aga ka teistesse siseelunditesse. See võtab aega vaid 30 minutit. Siis muutuvad sporozoiidid siseorganite rakkudes veel kord – skisontideks – ja nood hakkavad meeletult mittesuguliselt paljunema. Siin ilmnevadki esimesed haigusnähud. Nüüd toimub kiire ja rohke jagunemine tuhandeteks merozoiitideks, mis liiguvad taas verre. Edasi rünnatakse juba punaliblesid – sisenetakse rakku ja seal moodustub trofozoiid ehk iseloomulik sõrmusekujuline moodustis, mida nimetataksegi sõrmusstaadiumiks. Verelibledes kasvab ja paljuneb parasiit edasi, moodustuvad uued skisondid, peremeesrakud lõhutakse, skisondid nakatavad uusi vererakke, põhjustades malaarianähtude (palavik, värinad jne) uue laine ja uute merozoiitide moodustumise. Nii võib see tsükkel korduda palju kordi, aga osast merozoiitidest moodustuvad gametotsüüdid ehk suguliseks paljunemiseks sobivad vormid, mis on taas valmis sääskedega edasi kanduma.
GSK RTS,S/AS01 vaktsiin nimega Mosquirix püüab eelkõige vältida maksarakkude nakatumist sporozoiididega nende esimeste 30 minuti jooksul, mis sääsehammustusest maksarakkude nakatumiseni kulub. Kasutades inimese B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni valku (HBsAg) karkassina, eksponeeritakse immuunsüsteemile sporosiidi-etapis oleva parasiidi pinnal rohkelt esinevat ringsporozoiidvalku, et see hiljem kiiresti ära tuntaks.
Oxfordi teadlaste loodud vaktsiin R21 on praegu kättesaadavate andmete põhjal samuti sihitud eelkõige maksarakkude nakatumise vältimisele. Erinevus esimesega seisneb ehitusloogikas. Oxfordi vaktsiinis kasutatakse pea neli korda väiksema karkassi ehitamiseks pardi B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni valku (HBsAg) ja tagatakse nii see, et immuunsüsteem «keskendub» täpsemalt just parasiidi pinnal ja karkassi peal oleva valgu meeldejätmisele, mitte karkassile. Ühtlasi võimaldab selline ülesehitus ka vaktsiini doosi vähendada.
2019. aastal oli uusi malaariasse nakatumise juhtumeid ligikaudu 230 miljonit. Malaariasse suri 2020. aasta andmetel 627 000 inimest –enamik neist Sahara-taguses Aafrikas ja enamik surnutest (80 protsenti) olid alla-5-aastased lapsed. Kui protsess on kiire ja äge ning ravi jääb hiljaks, võib surm saabuda mõne tunniga.
Malaaria ennetamiseks ja raviks kasutatakse üsna erinevaid võtteid. Hallsääski magavast lapsest eemal hoidev võrk on neist kõige lihtsam, kuid siiski piiratud mõjuga. Võrke töödeldakse ka sääsevastaste mürkidega või kasutatakse mitmesuguseid sääsevastaseid mürke siseruumides. On tehtud katseid ka suuremate alade keemiliseks sääsetõrjeks, kuid need on paratamatult kehva tulemuslikkusega. Lisaks on sääsevastaste mürkide ja mitmesuguste ravimite kasutamisel levinud tagajärjeks nii sääskede kui haigustekitaja resistentsuse teke.
Kasutatakse mitmesuguseid ennetavaid ravimeid – üks «värskemaid» on näiteks tafenokviin. Kuid kõiki neid malaaria ennetamise ja õigeaegse ravi võimalusi «mineerivad» vaesus ja eelarvamused. Isegi voodivõrkudele pole kõigil Aafrika lastel ligipääsu, ravimitest ja õigeaegsest arstiabist rääkimata. Samuti on visad vaktsineerimist pelgavad meeleolud. Seega pole kindel, et vaktsiinid selle haiguse väga kiiresti ajalukku pühivad.
Palju on räägitud ka geenitriivi meetodi kasutamisest. See tähendab, et katsete asemel malaariat levitavad sääsed kõik ära tappa püütakse nende seas levima panna CRISPR-Cas9 tehnoloogia abiga muundatud geenid, mis lõpuks võiks inimeste haigestumist piirata parasiidi paljunemistsükleid katkestades. Täpsemalt piiravad muundatud geenid parasiidi paljunemist sääses ja teisest küljest ka emase sääse eluiga. Esialgu pole ühtegi neist meetoditest kasutusele võetud ning keegi pole pakkunud ka umbkaudset tähtaega, millal see kasutusse minna võiks.
Kui haigus on juba käes, siis kasutatakse (või kasutati) tervet rida ravimeid ja ka ravimtaimi. Ravimitest tuntuimad on klorokviin, meflokviin, doksütsükliin, klindamütsiin, kiniin.
Lääne-Euroopas ja USAs on haigus pigem harv. The New York Timesi andmetel on Hiina ja El Salvador suutnud erinevaid ennetusmeetmeid kombineerides haiguse elimineerida. Paljud Aasia riigid, kus malaaria varem laialdaselt levinud oli, on suutnud samuti haiguse esinemist 90 protsenti vähendada. Samas on selge, et kui tahta malaariast kui epideemilisest ja endeemilisest haigusest kiiresti lahti saada, siis ilma vaktsiinita seda teha ei suudeta.
Eestis oli malaaria levinud ilmselt keskajal ja ka 18. sajandil. Viimane kogu Eestit haaranud suur epideemia kestis 1827 kuni 1830. Selle jooksul suri malaariasse ehk halltõppe 1400 inimest. Soomes oli viimane suurem epideemia 1853 kuni 1862.